And this is it...

Täpselt nii, this is it - nüüd ongi see minu lõputult oodatud unistus Rootsimaast ja Rootsi elu kogemisest läbi saanud. Ja isegi mitte läbi saamas, vaid kohe täiesti läbi juba. Kurb kurb kurb. Ikka ja jälle tunnen vastakaid, tundeid, mil kodus olla ja oma lähedasi näha on nii nii hea ja igatsus Rootsi elu ja oma perekonna ja kooli järele on samuti nii nii suur. Oeh, miks ometi ei ole võimalik end nõnda jagada ja kloonida ja.... Eks võtab veidi aega see Eesti eluga harjumine jälle. 

Rootsi pere ja käsitööõpetaja sai üle külvatud paljude rohkte ilusate Eestimaiste kingitustega, nii et kui oma toast välja tulin kuue erisuguse rahvusmustris värvilise Eesti kinkekotiga, hoidis pereisa kahe käega peast kinni, muigas ja mõtles ja ütles, et oh isver, kingitus, meile, oh sind küll Kristiin. Ja nii oligi - kõik lapsed ja ka mitte lapsed said endale jalga värvilised rahvusmustris Eesti sokis, pereisale veidi kanget ja ütlemata teravat sinepit, Vana Tallinnat, pereemale Eesti rammusat võid ja loomuliult kõikidele Eesti šokolaadi. Kusjuures, kui käisime pereemaga mulle igasugust head ja paremat söögikraami koju kaasa ostma, küsis ta minu käest, mis on minu lemmik Marabu šokolaad. Mina kehitasin õlgu ja jõudsin järeldusele, et issand, olen Rootsis tarbinud vaid Eesti Kalevi šokolaadi, mida oma perelt Eesti pakkide näol olen saanud. Selle vea parandamiseks said kaasa ostetud palju erinevaid Marabu šokolaade, et ikka maitse suhu saaks ning oma lemmiku sordi saaks välja valida. 

Pakkisin ja pakkisin ja oioi kui palju pakkisin - kotte tuli oi kui palju, aga mulle vastu tulnud Risto isegi ei pulgutanud silmi seejuures, kuna Soomest tulles oli mul olnud veelgi rohkem pakke, nii et ei miskit erilist ja erakordset. Viimasel õhtul, kui mul olid kõik asjad juba peaaegu pakitud, tulid lapsed minu juurde ja palusid, et ma NÜÜD, viimasel õhtul õpetaksin neile miskit käsitööd tegema või noh, teeksime miskit koos. Tere tore onju, olin väga väga õnnelik, aga kuhu ometi olin ma nüüd kõik need olulised asjad ära pakkinud. Ei muud, kui suur kottides sobramine ning käsitööasjade ülesleidmine, mille tulemusena valmistasime koos mõlemale peretütrele ilusad juukseklambrid, mis pandi minu viimasel hommikul ilusasti pähe ja no tõeliselt armsad nähti välja. Nemad tundusid ka õnnelikud ja vaimustuses, mitte vaid mina:)

Ristoga külastasime tagasiteel ikka seda eestlaste jaoks niivõrd erilist ja mõnes mõttes siiski kauget ja kummalist IKEA kauplust. Noh ikka ju veidi erilisem, kui tead, et Eestis sellist poodi veel ei ole. IKEA, nagu kõigile teada, oli ilmatuma suur ning aeg kadus seal ringi käies. Seetõttu jõudsimegi lõpuks napilt napilt tagasisõidu laevale - pingeid tuleb ikka õhus hoida ja asi huvitavaks teha, kas pole. Mis oli aga kõige vahvam, oli see, et olin ostnud meile Ristoga üsna tavalise kajuti - küll aga broneeringupabereid esitades saime vastu hoopis sviidi pardakaardid, mida avastasime loomulikult alles siis, kui otsisime paaniliselt oma kajutit, mis osutus olema eraldi sviitide koridoris. Juudas juudas, Risto vaatas mind juba sellise pilguga, et nojah, mul on väga rikas neiu, et sellist sviiti saame endale lubada. Mina jällegi ei teadnud, kas teha nägu, nagu ma oleksin aru saanud ja teadnud tekkinud olukorrast või siis mitte. Ilmselgelt olid ka mina hämmingus ja hakkasin kahtlema, et issand, äkki vajutasin ma mingile valele nupule ja broneerisingi täiesti vale ja kahekordse hinaga sviidi, aga tegelikult oli tegemist lihtsalt... meldiva eksitusega:)? kuna kontrollisin piletite pealt hiljem, et ei - ostetud kajut oli kõigest poole soodsam, saime meie aga poole kallima kajuti. Noh, vahel võib ju sellist luksust nautida, eitohi ainult liigselt ära harjuda sellega:)

Eestimaa pinnale jõudes sõitsime kohe otse Audrusse, kus minu ema ja tädid munadepühi tähistasid. Ei tule vist üllatusena, et ma kellelegi teisele peale Risto ei öelnud, millal täpselt saabun. Nii et üllatusmoment Audrus oli garanteeritud ning oi oi kui mõnus tunne see oli, kui mind vaatasid hämmingus kolm silmapaari, et kuidas ma ikka nüüd juba tagsi olen ja suutsin sellise üllatuse valmistada. Vot suutsin ja valmistan kindlasti veel palju selliseid - vahva!

Nüüd üritangi kuidagi midagi mõelda ja otsustada, kus mis mida ma nüüd teen ja korraldan ja tegutsen ja noo... eneseotsingu ajad on, ma ütlen! Kevadet ka nagu veel päris ei ole, nii et hetkel on selline üsna passiivne ja vaikne periood - vaikus enne kiireid ja põnevaid aegu minu elus! 

Selleks blogiks vist nüüd kriipuke peal ja vaja need mõtted kõik jälle raamatuks köita ning riiulile "Minu Soome" raamatu kõrvale seisma panna. Mis on järgmiseks - Soome, Rootsi ja nüüd äkki Norra:)?

Lõpetuseks veel nii palju, et ma olevat täna öösel unes rääkinud ja teinud seda rootsi keeles, nii et ...... Ilmselt võin rahule jääda selle rootsi keele kogusega, millega kokku puutusin ja mis siiani on minu sees olemas ja tahab ilmselgelt väga minust välja pääseda... Vaid väga imelikul viisil! Aga siiski, tuleb vist rahule jääda, rootsi keel on teinud oma töö minu sees! Aitäh sulle kallis Ruotsimaa!

Göteborg - üks minu unistuste linnu - tehtud!

Pole ime, et nii pikk vahe on kirjutamisele vahele jäänud, kui vaja igal pool ringi tripitada ja asju asjatada. Millest küll alustada?

Esimene aprill tuli PEAAEGU tüngavabalt, kuniks Risto mulle õhtul helistas Skypes ja küsis, et miks ma ometi tema kõnedele ei vasta – ta on juba 4 korda päeva jooksul üritanud mind kätte saada. Mina tegin siis suured silmad ja vastasin, et mismõttes, ühtegi vastamata kõnet ei ole, kuidas see ometi võimalik on. APRILLL, vastati mulle teiselt poolt selle peale:) Hästi tehtud, Ristoke:) 

Esimene aprill oli ka perenaise tütre seitsmes sünnipäev, mida tähistati rohkete söökide ja suure suguvõsa kokkutulekuga. Me tegime pereemaga lõhepiruka ja mina tegin 11 aastase tütrega kaneelirulle. Siis veel veidi dumle kommi kooke!!?? ja teab mis kõike veel! Väga tore oli!

 

 

Seejärel viis mu teekond ming Göteborgi, kuhu ma ju nõnda nõnda kaua olen tahtnud minna. Üksinda reisisin ja no täiesti okei, rong oli väga väga mugav ja kiire ja loodus imeline - aina rohkem kevade poole liikudes. Ilmselt saan nüüd kogeda kahe kevade asemel hoopis kolme kevadet, kuna Göteborgis oli täielik kevad - kõik rohetas ja lilled õitsesid ja no suurepärane. Üksinda reisimisest veel nii palju, et ükskõik, kui palju ikka seda õiget perrooni ja rongi numbrit ei kontrolli, IKKA on veidi kõhe üksinda reisida. Üldse mitte selle pärast, et oleks mingi kartus, oh ei, aga no selline kahtluse moment, kui mõtled, et kas ma ikka olen õiges rongis või mitte! Õnneks läks kõik kenasti!

Reisimisest veel nii palju, et ilmselt olin kaks kuud tagasi, kui rongipiletid juba ära ostsin, esimene ostja, kuna minu pilet oli rongis kõige kõige viimane istekoht - hetkeks mõtlesin juba, et issand, kas üldse nii palju numbreid, mida minus sõidupilet näitab, on rongis olemas. Aga nii ma siis istutasingi end rongi kõige taha otsa, kus oli täpselt samaväärselt mõnus ja mugav reisi nautida. 

Göteborgis võtsid mind vastu minu imearmsad käsitöö õpetajateks õppivad sõbrannad, kellega sai mõnusad kaks päeva veedetud. Siinkohal suured ja soojad tervitused Jaanale ja Jutale, kes nendega eelmisel sügisel kokku puutusid ning keda paluti väga suurelt tervitada. 

Teisel päeval Göteborgis sain kokku armsa Kadriga, kes on sama programmiga nagu mina, praktikal Göteborgis ning nõnda külastasin tema praktikakooli. Kool oli ilus ja sümpaatne, kuigi pean tunnistama, et no minu praktikakoolike oli ikka nii pisike ja armsake, et oli veidi kõhe seal Göteborgi koolis olla. Loogiline - iga uus asi on veidi harjumatu, nii tõin ju ka paralleele oma kooliga, mis on kolme kuuga juba vägagi armsaks saanud. Kadri kool oli ka poole suurema õpilaste arvuga, nii et ei saa imestada, et minu kool on väiksem ja armsam:)

Päev möödus väga kenasti, sain näha mittemotiveeritud lapsi jällegi ning peab tunnistama, et ega ilmselt väga suurt erinevust siin Rootsis kohata ei saa - päris üldistusi ka loomulikult teha ei saa, kuid siiski.... Loodan südamest rohkem motiveeritumate õpilaste peale Eestimaal! Õpetajad on ka tihti sellised, nagu ilmselt olen ka juba kirjutanud varem, et tulevad ja teevad oma töö lihtsalt ära ja see, kuidas nad teevad ja millised on tulemused, ei ole nende jaoks eriti oluline. Eks jälle ei tasu äärmuslikuks minna ja mõelda selle peale, kuidas Eestis ju õpilaste tulemusi kogu aeg edetabelitesse pannakse - see ei ole ka võib-olla päris õige. Kuid tundub, et neil siin Rootsis sellegipoolest puudub midagi, nii õpilastel kui õpetajatel, mis viiks edasi ja motiveeriks. 

Töömahud on ka ju minimaalsed ja 8 klassis tehakse asju, mida mina tegin kindlasti 7ndas, kui mitte varemgi. Näitena võiksin tuua ühe kuuenda klassi kodunduse tunni, kus tunni aja jooksul oli õpilaste töömahuks hommikusöögi valmistamine, mis tähendas, et tunni aja jooksul jagati õpilased gruppidesse ja grupis koos tõsteti singiviilud lauale, teine grupp tõstis või lauale, kolmas grupp pani munad keema ning neljas grupp kattis laua. Mis te arvate, kas õpilased olid rahutud ja suuremat hakkamist täis kui vaid vaev asju lauale tõsta? Otseloomulikult! Mina siis tegin veidi isetegevust ja noppisin kokku õpilased, kellel puudus tegevus (põhimõteliselt lihtsalt sõitsin õpetaja tundi sisse, aga ta vit isegi ei märganud seda) ning õpetasin neile salvrätikuid ilusasti lauale voltimist, kuna see, mida üks õpilane nende salvrättidega tegi, oli kõike muud kui ilus ja esinduslik. Õpilased sattusid aga väga suurde vaimustusse ja usun, et nad tundsin, et nad olid midagigi sellest tunnist õppinud, kuna tõesti - usun, et kõik oskavad sinki ja köögivilju lauale seada ja valmistuda ühe võileiva söömiseks. Oeh - tore oli:)

Käsitöö õpetajateks õppivad sõbrannad olid nii nii lahked minu vastu - korraldasid mulle igasuguseid tuure ja viisid mind igale poole - super. Mulle näidati nende käsitöö õpperuume ning tuuritasime ka linna peal palju ringi - küll pildike Gustav Adolfi kuju juures ning paadisõit merel või jõesuudmes - jõesuudmes vist pigem. Aaa, ning mis veel - nad õpetasid mulle nõelkudumist - nålbindning ong selle nimi vist rootsi keeles. Oh isver, kui saamatu ma alguses olin ja ei saanud konkreeetselt mitte midagi aru, mida nad mulle pöidla otsas ja mingi nõelakesega üritasid näidata. Küll aga pika peale päikese käes peesitades ja pusides, hakkasin aru saama ja koduteel rongis pusisin siis iseseisvalt ja sain vist isegi hakkama" Tack så mycket!!

Ning mis mind veel väga väga hämmastas ja üllatas, oli see, et üks tüdruk ütles, et loeb mu blogi - jah, sedasama eestikeelset blogi, mida praegu kirjutan. Otseloomulikult tekitas see kohe 56 küsimärki minus, kuna see on ju... eesti keeles. Aga vot ta on ilmselt nii suur fänn või ma ei tea, et kasutab minu iga postituse lugemiseks Google Transatorit. Oh isver - minu väljendid ja släng ja no kõik muu - kujutage siis tee, kuvõrd huvitavat ja "täiuslikku" teksti ta iga kord lugeda saab:) Vahva, ma olin nii meeldivalt üllatunud!

Nüüd olen Oma väikses metsakodus tagasi ning tunne on mõnus. Göteborgis oli küll tore, aga kui sõitsin tagasi mööda juba tuttavaks saanud teid, siis oli kohe väga soe ja mõnus tunne! Kui tagasi jõudsin, siis tegin veel õhtul hilja kräsupea tordi peretütrele, kes pidas oma sünnipäeva sõpradega. Mässasin ja pusisin ja no väga hästi sain hakkama. KÜLL aga, kuulutas tordilauas sünnipäevalaps kõva häälega, et selle koogi sees on hapukoor ning tema hapukoorega kooke EI söö, nii et mõelge nüüd ise, mis sellele järgnes - ka ükski teine laps ei võtnud tükikestki! Kui kerge on mõjutada teisi, kas pole. Kohe tuli sellega meelde minu lasteaia aegne mõjutatavus, kus üks tüdruk minu rühmas, kuulutas ka üsna kõva häälega, et tema leivakreemi EI söö ja sellest ajast peale ei söönud seda ka ükski teine rühmakaaslane, kaasaarvatud mina:) Tordi kohta vaid veel nii palju, et seda rohkem jäi seda täiskasvanutele, kes küll ei olnud palju, aga no mis siis!

Siis üritasin veel sünnipäevalastega n-ö bondida ning tegin neile kõigile näomaalingud - mõnuuuus!:) Usun, et vist jäädi rahule minu tegemistega ja valmisid igasugused erinevad liblikanäod ja luukered! Sain ka siin Rootsis populaarseks laste seas jeeee:) Näomaalingud tehtud, pandi end umbes nii riidesse, nagu seda teevad lapsed Mardipäeva ajal ning mindi küla vahele munadepühi uste taha soovima ja maiustusi vastu saama, nii et see traditsioon sarnanes vägagi Mardipäevaga.

Nüüd ongi nagu selline tunne, et just selle viimase nädala jooksul olen ma kuidagi eriti armsaks saanud kolmeaastasele ja seistmeaastasele perelastele. Eile hommikul tuli esimest korda kolme kuu jooksul kolmeaastane koputades hommikul mu ukse taha ja hüüdis kõvasti: "Kristiina, nüüd on aeg ärgata, ma tulen su tuppa nüüd":) Nii armas! Vahepeal minu nimi vaheldus Kristiini ja Kristiina vahel - nüüd viimased 3 nädalat on aga vaid Kristiina ja Kristiina, nii et ma olen ja jään tema jaoks Kristiinaks. Ning see tuba, kus ma elan, on juba n-ö ristitud Kristiina toaks, nii et loodame, et ta mäletab mind ikka kaua:)

Hej, jag heter Criistin!

 

Oeh - nagu ka varem on öeldud, siis kõike head ei saa lihtsalt. Varsti on minu unistus läbi saanud. Uskumatu, aga tõsi. Olin ju nii nii kaua oodanud, et saaks ometi Rootsis elada mõni aeg ja keelt õppida, rääkida, suhelda ja nüüd ma olen seda kõike saanud ja nüüd on varsti juba see kõik läbi. Mis siis edasi? Tahaks nagu hirmsasti jääda ja tahaks ka hirmsasti koju, nii et nagu ikka - kõike head ei saa! Nutta või naerda?

Täna ma igatahes valisin selle esimese variandi, kuna oli minu viimane koolipäev, või noh.. viimane koolinädal. Terve nädala vältel tegelikult, on mul ikka väga tihti nutt kurgus olnud, kuna TEGELIKULT on siin ju selle vabakasvatuse kultuuri sees ka palju toredaid lapsi, kes jooksevad mu juurde, kallistavad ja ütlevad, et hakkavad mind väga väga igatsema. Mina hakkan neid ka igatsema - kõiki õpilasi oa veidruste ja kiiksudega. Ka neid, kes jooksevad ringi ja karjuvad ja laamendavad - nii toredad lapsed ju:)

Minu kallid 3.klassi õmblusmasinaga tegelejad

Ja siis on need nädalavihikud, kuhu kõik õpilased peavad pärast käsitöö tundi kirjutama. Ja siis sooviti mulle seal ka edu ja kirjutati, et mind hakatakse igatsema. Armas! Naljakas oli see, et MITTE KEEGI ei kirjutanud minu nime õigesti:P See, et minu nime vaid ühe i-ga kirjutatakse, on ju üsna tavaline - see aga, et minu nimi on Karin, on veidi ebatavaline. Kõige erilisem nimekirjutamise variant oli CRIISTIN - tegemist oli ühe 3nda klassi õpilasega, kes küsis teise käsitööõpetaja käest, kas min nimi kirjutatakse ühe või kahe i-ga. Vastus oli, et kahe i-ga, ainult et see kaks i-d pandi valesse kohta:) Pika ja erilise nime rõõmud! (ja siis on ju alatib neid, kes viimase päevani, pärast kolme kuud, ei tea täpselt, mis mu nimi nüüd ikka oligi - hästi).

Eilne õhtu oli täielik hullumaja, kuna ettevalmistused viimaseks koolipäevaks olid ikka päris mahukad. Küll oli vaja kaarte vorpida ja sokulaade valida, kellele anda ja kellele mitte, kokata küüslauguleiba ja rullbiskviite tänaseks viimaseks minu fikaks ning kõike muud. Küll aga sain kenasti hakkama ja sain heakskiidu hea ja maitsva fika eest:)

 

Koolile heegeldasin koolimärgiga riputise, millega jäin üsna rahule, ni kaua kui ta EI rippunud:P Kui ma ta aga rippuma asetasin, siis nägi see välja nagu kolme aastase kunstiteos! See selleks, andmisrõõm on suur ja nemad seal koolis on ju need, kes peavad seda vaatama:)

Kõik õpetajad olid niivõrd sõbralikud ja kenad - tundsin end südamest hästi ja vabalt koolis ning tõesti, nii nagu ka minu mentor ütles, et just töökolleegid on ju need, kelle pärast suuresti tööl käiakse (kui õpilased on parajasti väga nõmedad) - loogiline ju, et inimesed, kellega suhelda, peavad olema normaalsed ja mõnusad:) Ning seda nad ka on! 

 

Kalli tekstiili käsitöö õpetajaga

 

 Kalli puutöö õpetajaga

 

Käsitööõpetajale kinkisin tänutäheks eesti rahvusmustriga sukad, veidi eesti valget sokulaadi ning freeform hegeldatud tabureti katted, mis tulid arvatust veelgi vingemad ja no minumeelest väga väga vahvad. Käsitööõpetaja tänas mind aga väga väga mõnusa sisekujunduse raamatuga, mõtteid ja ideid ja nokitsemist igale maitsele - super. Ning siis me nutsime koos ja tänasime ükstiest ja kinnitasime üksteisele, et me oleme mõlemad nii nii palju võrra rikkamad nüüd, kui me tunneme üksteist ning et peame kindlasti edasi suhtlema ning mulle külla Eestisse tulema:) Saab tehtud, ma loodan!

Kodus on aga pinged jälle õhus - null suhtlust ja imelik käitumine. Üldse ei tervitata, ei räägita ning keegi põhjust ei tea. Loodan, et läheb paremaks asi neil siin! Mis on aga minu silmis väga oluline, on see, et vanemad peaksid olema ühel nõul - isegi siis, kui kõik teod ja otsused ei ole perfektselt õiged, siis sellegipoolest peaksid vanemad moodustama terviku ja aktsepteerima seda otsust, mida üks või teine vanem on kõva häälega lastele öelnud. Muidu asi nagu ei toimi. See oli põhimõte, mille minu käsitööõpetaja nimetas, kui küsisin temalt, et mis on õnneliku perekonna saladus - üksteiste otsuste aktsepteerimine ja ühtsete otsuste vastuvõtmine. Sest muidu on nagu väga halb, kui nt üks vanem ütleb karmilt EI, lapsed jooksevad ema juurde nuttes ja ema ütleb JAH. Nii saavadki lapsed aru, et kui ühe otsus on negatiivne ja lastele mittesobiv, siis saab alati teise vanema juurde joosta ja sealt saada seda, mida tahetakse. Mnjaa... on mille peale mõelda!

Järgmisel nädalal lähen Göteborgi, kuhu ma olen ka juba väga väga kaua tahtnud minna, kohtun seal erinevate inimestega ning tulen siis tagasi, et pidada perega mõnusasti Påsk pühi (munadepühi). Neil on traditsiooniline munadepühade toit heeringas nii et sain täna koolis üle kolme kuu heeringat ja see oli NIIII heaaaa:) (kui vähe on vaja, et õnnelik olla:P). Ja siis... millalgi kunagi... tulen ma tagasi ja üllatan teid kõiki:):)

Postituse pildi kirjast "Jag vill inte" siis nii palju, et siin on see väga väga, ütleks isegi, et kõige tüüpilisem igas vanuses erinevate laste öeldud lause - ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha nii!!!

Sellel aastal olgu mul kaks kevadet!

Linnuke õla peal sosistas, et on soov uue postituse järele - aga palun!:)

Ilmad on meil ütlemata soojad ja mõnusad. Nüüd vist pidi millalgi veel korraks külmemaks minema, aga siiski. Jälgides Eesti ilmajaamu ning Postimehe online lehel looduse pilte, mis vaevu vaevu kevadet kuulutavad, on selge see, et mind ootab sel aastal ees kahe kevade kogemine. Imestada ei ole siin enam midagi ning olen harjunud sellega, et meil ei ole juba ammu lund ja meil on noh, kevad. Sõites aga tagasi koju, olen kindel, et kevad hakkab siis minu jaoks uuesti, kuna siis algab või on käes Eesti kevad. Mõnus, mulle meeldib kevad!

Koduigatsus on läinud ütlemata suureks ning algne idee sellest, et vahepeal koju MITTE minna, tundub hetkel küll väga vale otsusena... Kuigi ega ei või ju iial teada - kui oleksin koju läinud, võib-olla oleks mul veelgi raskem olnud edasi n-ö tagasi Rootsi tulla ja samas tempos edasi tegutseda. Seda ei saa aga enam teada, kuna valik on tehtud ning nüüd tuleb vaid lõpuni pingutada. Järgmiste nädalate liikumiskiiruse peale ei hakka ma üldse mitte mõtlemagi, kuna teadagi, mida rohkem selle peale mõelda, seda aeglasemini aeg liigub. Ei tule see lause ilmselt kellelegi üllatusena. 

Nädalavahetusse või pigem reede õhtusse jäi jälle üks ütlemata tore koosolemine erinevate õpetajatega. Nimelt oli üks õpetaja mulle suure suuga lubanud, et enne kui ma tagasi Eestisse lähen, kutsub ta mind enda juurde ja pakub krevette ja veini. Mina siis kirusin ikka tema kallal, et noooh, millal kutsud, vaat et varsti sõidan ju juba koju ära eks. No ja siis tuligi spontaanne kutse ala reede hommikul, et nonii, TÄNA õhtul.... 

 

Õhtu oli väga väga maitsev ja väga väga tore. See õpetaja (nagu tundub ka, et suht koht kõik teisedki õpetajad) elab väga väga uhkes majas ja no kõik oli udupeen ja selline Skandinaavia stiilis - valge ja modernne, samas väga õdus ja ilus. Nalja sai nabani ning toitu rohkesti üle naba, lausa kurguni. Tegemist oli kodunduse õpetajaga, kes meid külla kutsus, nii et kõik oli eriti eriti maitsev, lihtne ja hea. Istusin seal siis nende seltskonnas ja mul oli nii nii tore - talletasin selle hetke ja õhtu enda jaoks ja mõtlesin, et pagan - ma ei taha jätta seda toredat seltskonda ja minna tagasi Eestisse. Ma tahan.... ma ei tea, ma tahan kõike head ja korraga, aga selge ju see, et kõike head lihtsalt ei saa. Aga igatahes on mul ütlemata head mälestused, mida mitte keegi minult ära võtta ei saa.  

Nädalavahetusel sai veelgi ka asjalik oldud. Perenaise puhul on tegemist väga väga säästliku inimesega, kes uurib ja puurib kõik mitu korda enne läbi, kui ostab, kasutades igasuguseid erinevaid sooduskuponge (meenutab mulle üht inimest:P). Siinkohal peaks mainima, et siin Rootsis, kus kõik on nii paganama kallis, on selline eluviis igati teretulnud ja kasulik, kuna tõesti - enne mõtle kümme korda üle, kui oma raha millegi Eesti mõistes mõttetult mõttetult kalli alla magama paned. Igatahes -  perenaisele meeldivad väga lilled ja tahtis osta pikka lillekasti, MIS oli aga loomulikult liialt kallis. Kodust leidsime aga kasutamata puitpalke ja kopsisime ise lillekasti valmis ja oi kui rahule me jäime. Perenaine oli küll natukene skeptiline, et vaat siit ja siit ei jäänud nii kohakuti, aga ma tutvustasin talle isetehtud asjadega kaasnevad eluviisi - see tuli välja täpselt selline, nagu ta pidi välja tulema ning mida rohkem kiiksuga, seda omalaadsem ja erilisem. Ta vaatas mulle lihtsalt otsa ja naeratas ja noogutas - tore:) Peremees tasis samal ajal kive, vaatas naisi tegutsemas ja muigas aeg-ajalt. Mõnus asjalik päev!

 

Eile jooksis minu juurde üks viienda klassi õpilane, nägu naerul ja sära täis. "Kristiin, Kristiin, tead, kuhu mina kuu aja pärast perega sõidan? EESTISSEE:)!!" Nii tore oli sellist uudist kuulda ja no miks mitte veeta üks mõnus kevadine nädalavahetuse Tallinnas. Ta oli nii õhinal ja ootust täis, et otseloomulikult kergitas ka minu ootust Tallinnasse sõitmise suhtes. Väike erinevus on vaid selles, et minu puhul on tegemist koju sõitmisega, mitte kruiisiga Tallinnasse puhkusele sõitmisega. Igatahes oli tore, et nüüd tuntakse Eesti vastu siin koolis võib-olla vähekenegi rohkem huvi ja loodan, et olen suutnud latti ja arusaama tüüpilisest eestlasest kõrgel hoida. Loomulikult on ka erandeid - ma ei mäleta, kas ma sellest juba kirjutanud olen, aga alles hiljuti, pärast üle kahe kuu siinolekut tuli üks õpetaja minu juurde ja küsis: "Oot, millisest POOLA linnast sa nüüd pärit olidki?" Nujah, Poola siis Poola:)

Eilsesse päeva jäi ka üks suuremat sorti käsitöönokitsemine - üks esimesi asju, mida siin olen nõnda ise endale teinud. Ei tea, nii palju muud on kogu aeg mõttes ja teoksil, et olen oma näputöö täiesti unarusse jätnud - kurb kurb. Küll aga otsustasin ära kasutada võimalust pusida veidi õpetaja kapi otsas tolmukihi all oleva kudumismasina kallal. Nimelt tegin endale eile pika kollase salli, pikkuseks kindlasti üle 2 meetri ning aeg selle kudumiseks = 4 tundi. Ei ole paha tulemus. Need, kes vähegi teavad midagi kudumisest ja töö kiiruse ja mahukuse suhtest, võivad aru saada, et masinal kududes lähevad need read ikka oluliselt kiiremini. Loomulikult, nagu ikka, on erandeid, kuna no kes ei ole kudunud, see ei ole kudunud. Kui eile perenaisele salli näitasin ja ütlesin, et läks üsna kaua aega selle tegemiseks, siis ta vaatas mind ja küsis, et aga ikka kiiremini, kui käsitsi kududes, eks? Vastus on jah!

 

Natuke kasvatuse kirumist veel. Vabakasvatus ja bla bla bla, sama jutt nagu ikka eks... Noo ja mõtled, et see selleks, et lapsed võimutsevad ja ei kuula ja kamandavad jne. Aga see tunne võib ikka päris päris halb olla, kui laps ÜLDSE ÜLDSE ei reageeri vanema hüüdele. Eks see ole tegelikult kindlasti midagi üsna tavalist jne, aga lihtsalt mõnusalt piinlik tunne on isegi minul olnud, kui kuulmatus ja lapse võim löövad välja väljaspool koduseinu (koduseinte vahel ju on mis on ja eks vanemad ise teavad). Siis paneb nagu mõtlema, et jõle piinlik ja raske võib vanemal endal ka olla, kui ta peab nii palju vaeva nägema lapsega ja ei saa teda justkui avalikku kohta kaasa võtta, kuna lauseid selle kohta, et "Kelle laps see ometi on seal ja teeb seda ja teist ulakust" võib ikka üsna murettekitav olla. Mida siis ometi teha ja kust ometi alustada, et ei oleks piinlik lapsega poes käia? Eks ikka kodust. Et siis - tavapärane lause järjekordselt siia lõigu lõppu, et - kõik algabki ju nagu ikka, koduseinte vahelt - ulatudes nii kooli kui ka igale poole mujale. Lihtne ja loogiline!

Veel emotsioone... Oma ülikoolis ja erialas olen väga... pettunud? või kurb? või lihtsalt 56 küsimärki??? Ma ei hakka siin üleüldse midagi kirjatamagi, aga ilmselt tuleb hakata tegema suuri ja iseseisvaid tegusi - nagu ikka täiskasvanu eas tehakse ju:)

Värvilise liblikalise suve terviseks!

Vabandan suurelt ja sügavalt, et ma ei ole niivõrd pikka aega kirjutanud. Kas sellepärast, et olen juba salaja Eestisse tagasi tulnud ja Rootsi blogile kriipsu peale tõmmanud? Oh ei, mina ikka siin ning ei mingit Eestit – veel! Nii palju on olnud sarhmerdamist lihtsalt – mul ju käsitöö ja rootsi keel ka ja siis jookse ühest tunnist teise ja assisteeri ja ole asjalik ja tee seda ja planeeri, mõtle toda... Igatahes võin kindlalt öelda, et mul läheb üsna tegusalt!

Kevad on täielikult käes ning see on mõnus mõnus mõnus. Linud laulavad, täna oli pluss 15 kraadi ning lumest ei ole haisugi enam. Tuul, mis põski paitab, on mahe ja soe. Uskumatu kas pole? Siis loen Eesti uudiseid lörtsist ja sellest, kuidas selle ja selle järve jääle enam minna ei tohi – ilmselt on teil seal ikka rohkem talve ja vähem kevadet kui mul siin põhjapool – müstika.

Eelmise nädala lõppu, ehk reede õhtusse jäi väga väga mõnus väljaskäik väga toredate hetkel võin öelkda, et töökolleegidega. Minu mentor, siis üks erivajadustega laste õpetaja ja siis veel üks assistent (neil on seda lisa assistendi personali nii palju, et ainult võta ja kasuta – saad ala igale lapsele igaks päevaks peaaegu uue inimese abiliseks). Käisime väljas söömas ja siis jõudsime isegi klubisse välja, kus esines Rootsis tuntud ning ka kindlasti suurematele Eurovisiooni fännidele tuntud Rootsi lauljatar Charlotte Pirelli, kes võitis (nagu te kindlasti kõik mäletate ja ära tunnete) 1999.aastal Eurovisiooni lauluga „Take Me To Your Heaven“. Laulaksin nüüd teile seda laulu hea meelega või lisaksin siia video sellest laulust, aga kuna see blogi süsteemid ei kannata väga videosid, siis ma seda ei tee – otsige youtube’ist kui teid huvitab – kindlasti tuleb tuttav ette.

Eile käis Taavi, kes oli samal Comeniuse programmiga praktikal põhjas Kramforsis, mul külas, vaatamas ja kiikamas, kuidas mul siin see elu käib, kuna mina tegelen ju põhikooliga, tema tegeles gümnaasiumiga, nii et väike vahe ikka sees. Kuna mina olen pidanud oma kooli üsna ekstreemsete laste kooliks, siis ta kinnitas mulle vähemasti eilse nähtu põhjal, et MINU lapsed on siin ikka väga vaiksed ja korralikud, nii et tuleb ilmselt rahul olla ja mures õpetajatele ka kinnitada, et tegelikult on teil ju siin kõik vägagi hästi:) Käisime siis ka Uppsalas ringi, tutvustasin ja näitasin talle linna, nii palju, kui ise kursis olin ja käinud näinud olin ja sõime pehmet jäätist, mis maksis umbes 3 eurot – väga väga magus raha maitse oli küll:)

Kodus on lapsed vanemate üles võimu võtmas – käsitakse ja karjutakse, nõutakse ja kamandatakse. Nii vahva jälgida ja mõelda, et oi mida mina küll kõike teisiti teeksin. Ma ei arva, et see on õige, et lapsevanemad vähemalt korra päevas vabandavad oma laste ees, et oi, näed sa tahtsid seda sööki, aga tegime selle, sa ei taha seda süüa, anna andeks, kohe teen midagi muud. Või siis sama riietega, mida lapsele pakkuda ja mida laps kindlasti ei taha selga panna – oi vabandust, kohe otsime sulle midagi muud. Mida laps selle peale teeb? Nõuab ja kamandab aina enam, kuna teab, et kui see või teine asi talle ei sobi, siis ta ei pea seda võtma/tegema/selga panema. Mismõttes nagu... Ma ei tea, kas saite mu mõttest aru, aga mina igatahes käituksin teisiti – täna on toiduks see ja homme paneme selga need riided. Üldse mitte liialt karmilt ja kurjalt, vaid see oleks ilmselt minu peres midagi loogilist ja tavalist, et toit on toit, mida sööma peab ja ei ole nii, et ma hakkan sulle erarooga tegema, vastavalt lapse soovidele, mida võivad muutuda iga 5 minuti tagant. No eks näis, ega ei või ju iial teada, mida ja kuidas ma kunagi tegema ja käituma hakkan! Alati on ju kerge kriitiline olla ja mõelda, et oi kui teistmoodi mina küll teeksin...

Üks kirumine veel – ei ole mina kuulnud ühegi lapse suust, pean silmas just perekonna kaht last, kolmene ja kuuene, et nad oleks kunagi öelnud sõna „palun“ või „aitäh“. Silme ette tuleb ikka selline minu mõistes tavaline eesti pere, kus lapsele antakse küpsis ja küsitakse – „mis sa ütled“ ja oodatakse pikisilmi sõna „aitäh“. Siin aga, nagu ma juba kirjutasin, nõutakse ja käsitakse, elementaarsest  võlusõnast „palun“ ei ole haisugi. Huvitav, kas see mõte läheb ka vabakasvatuse alla? No ja siis arutame ja mõtleme pereemaga, et kuidas need õpilased koolis ikka nii ebaviisakad on... Aga no ma ei tea, võib-olla see lihtsalt ongi selline nende mõistes normaalne käitumine, mis peredel kodus on ning sellega kaasnevalt ka kooli jõuab. Ise võib-olla vanemad ei saagi aru, et lapsed võtavad võimust kodus ning et see on tavaline, et nii käitutakse. Võiks mõelda, et tegemist on hellitamisega, aga ma ei tea...siin Rootsis on selle käitumise ja kasvatamise asi ikka veidi teisiti – ei nimetaks seda hellitamiseks, vähemalt minu silmis mitte.

Rootsi keele tunnis rääkisime erinevatest keeltest ning kõik viiendikud olid väga väga asjalikud soome keele rääkimisest ja arutamisest, eesti keelega võrdlusi aga ilmselgelt ei osatud tuua – tore oli ikkagi. Samuti oli meil tund folksagor – muinasjuttudest. Mina mina siis tegin? Valmistasin ikka korralikult ette – kas Eestil on ka oma muinasjutte? Ikka on, näiteks ahjualune. Tõlkisin mina siis poole ööni ahjualuse muinasjuttu rootsi keelde ja üritasin neile tunnis selgeks teha, et mis kus mida:) See oli naljakas ja huvitav kogemus minu jaoks – loodan, et ka lastele miskit uut kõrva taha jätmiseks.

Eile oli kolmanda klassiga käsitöö tund, kus oli see poiss, kes loopis toole ja lubas meid õpetajaid ala üles puua õmblusniidiga. Nüüd on tal assistent, kes saab temaga väga kenasti hakkama. Just eile hakkas ta ometi normaalselt tööle ja isegi õmblema, mis talle ilmselt ka täiesti kenasti istus ja meeldis. Miks on aga ometi nii, et kui asjad hakkavad just hästi minema, peab midagi juhtuma? Nimelt õmbles ta endale nõela sõrme. (tulevad endalgi judinad peale jälle, kui sellest kirjutan). Mis aga kõige hullem, siis tekkis ju reaktsioon sellest valust, nii et ta tõmbas näpu nagu õmblusmasina alt ära, aga nõel oli veel sõrmes (mõnus eks) ja no siis oli verd kui palju ja istuv poolminestanud poisike kraanikausi juures, näpp külma vee all. Ta oli aga ise väga vapper ja ei tahtnud üldse välja näidata, et tal oli valus ning saime plaastri kenasti sõrme peale, nii et loodan nüüd südamest, et tal ei teki käsitöö aine mittemeeldimisest mingit hirmu õmblusmasina ees, et me siis jälle ei suuda teda tööle rakendada. Oh kui kurb!

Aa, esmaspäevast veel üks seik. Üks õpetaja oli haigeks jäänud ning tuli siis minu mentor minu juurde palvega üheksandikele (nendele kõige ekstreemsematele) õpilastele ajaloo tundi anda. Mina kehitasin õlgu ja ütlesin, et vabalt võin seda teha. Ega nad mind ära ikka ei saa tappa ja no mis ikka juhtuda saab – kui õpilased ei oska käituda ja ei tööta tunnis kaasa, siis hetkel siin, ei ole see minu mure, kuna usun, et ei mina ega ükski teine õpetaja enam NEID üheksandikke muuta ei suuda. Seda on mulle kinnitanud iga siin koolis õpetav õpetaja, et selle klassiga oleks pidanud tehtama juba ammu midagi (pidades silmas just kaht kõige hullemat poissi) ning et nüüd, kui jäänud on vaid üks kooliveerand, ei ole siin enam suuri imetegusid ja muutusi loota.

Nii ma siis andsingi ajaloo tunni neile:) Olgu olgu, tegemist oli iseseisva tunniga ja ma ei hakanud neile rootsi keeles rääkima teisest maailmasõjast. Minu rootsi keel on paremaks läinud, aga sellist teksti sellegipoolest ma ei valda, oh ei. Oleksin ju võinud seda inglise keeles teha, aga kuna ma olen oma inglise keele täielikult kuhugile aju tagumisse viiekordsete lukkudega kappi ära peitnud, siis ei oska minu mõttemaailm praegu rohkem vastu võtta, kui eesti ja rootsi keelt (hea seegi).

Osa klassist olid vaiksed ja rahulikud, nagu ikka ning siis olid need lärmakad ja laaberdavad tunnisegajad, kes läbivalt üheski tunnis midagi ei tee – huvitav, kuidas nad saavad nii ja mis neist edasi saab? Milline on aga motivatsioon, kui hindeid neile siin ei panda ning nad teavad, et üksõik kuidas nad käituvad, koolist neid välja ikka ei visata. „Supper, eks ma siis võin ju siin koolis mõnel päeval niisama hängimas käia“. Poole tunni pealt seisin aga klassi ukse ees ning mind vaatasid ülevalt alla viis suurt, minust peajagu pikemad poisinolki, nõudmaks klassist väljaminemist ja no mis on siis minul võimalik teha...? Öelda, et eiei poisid, istuge nüüd ilusasti maha ja hakake tööle? Tulemus: tuhin minust massiga mööda ja no hakka siis viiele suurele mehele üksinda kuidagi vastu – polnud mõtteski. Mulle aga öeldi pärast, et isegi hea, et nad sul nii kaua tunnis püsisid, nii et great success??

Nii, nüüd on vist mingiks ajaks emotsioonidest jälle end tühjaks pigistanud. Eks neid emotsioonide tule veel ja veel või siis kindlasti halan samadest asjadest siin blogis veel ja veel:) Kui ma ikka nendest lastest Ristole ka räägin, et issand kuidas ikka ja mis ikka, siis ta ka juba vastab, et aga Krissu, sa ju tead seda kõike juba ja oled seda kõike näinud ja see ei ole ju midagi uut (andes teada, et ma ilmselgelt kordan oma juttu ja sarnaseid emotsiooni juba mitmendat korda) aga no ikkagi – kuidas ja miks ikka saab nii ollla – jäängi vist sellest kirjutama ja rääkima veel pikaks ajaks, nii et kõik kallid sõbrad, kui ma tagasi olen – olge valmis, te kuulete neid blogi jutte veel ja veel:)

Täna nägin esimest korda juba väga värvilist liblikat, nii et tulemas on erksavärviline, kirev ja väga eriline suvi:) Jääme suve siis ootama!

Jäääääätis

Seekordne postitus tuleb visuaalse poole pealt väga igav, kuna mul ei ole ühtegi pilti lisada oma tegemistest - jumal tänatud, et mõtlesin selle joonistuste asja välja, siis vähemasti midagi. 

Vastus minu eelmise postituse pealkirjale "Aeglane vaikus enne tormi" on EI - tormi ei tulnudki õnneks või kahjuks. Ütleme nii, et ma olin tegelikult juba tormiks väga valmis, aga hea, saan oma tormiootused edasi lükata!

Nimelt läks mul nende üheksanditega üllatavalt hästi - mõtlen ise, et nii hästi kui nende tõsiselt ekstreemsete olevustega minna sai. Nende käitumise puhul tooksin paralleele näiteks halvasti käituva lapsega ja tema emaga - kui ema on läheduses, on käitumine oioi kui halb - kui ema aga läheduses ei ole, siis võib tegemist olla hoopis teistsuguse pea kukupai lapsega. Nii tundusid ka need üheksandikud mulle, kuna kui käsitööõpetajat ei olnud, siis unustati nagu see vastutöötamine ja negativism ära, ei viitsitud seda energiat sel hetkel minu peale kulutada ja nii oligi tulemuseks üsna rahulik tund. Kusjuures üks poiss oli esimest korda mütsita tunnis (seda öeldakse kogu aeg, et mütisd peast ja ta ei kuula kunagi) ning viksilt riides  ning töötas uskumatult hästi tunnis kaasa. Nii oligi nõnda, et poole tunni pealt oli ta oma tööga täiesti valmis ning siis naersime koos, kuna tunnistasin poisile, et me Ewaga tõesti ei olnud arvanud, et sa tunnis nii kaugele jõuad - ta muigas. Olin väga väga üllatunud ja ikka meeldivalt. Loomulikult oli neid, kes ei teinud mitte midagi, aga mõtlesin, et ei hakka torkima. Teate ju küll üht eesti vanasõna selle torkimise kohta - ei tasu. 

Nüüd siis olengi elus ja iseenesest üsna rahul, et tund läks täpselt nii nagu läks. Üritasin nendega suhtlust alustada ja küsida, et mille pärast ometi on käsitöö kui selline aine, niivõrd vastumeelne - see peaks olema ju üks kõige lemmikumaid tunde. Mulle vastati, et nõutakse liialt palju ja püsivust ei ole. No sellepärast ongi teised ained toredamad, et seal ei nõuta üleüldse mitte midagi. Oh issand, see efektiivsus ja töömaht on siin ikka nii nulli lähedale krutitud et....

Ma ei tea, kas ma nüüd väidan õigesti või on mul lihtsalt selline arusaam jäänud õpetajatest siin Rootsis või vähemalt minu praktikakoolis (ülerootsilist üldistust ei hakkaks tegema). Mulle tundub, et õpetajatel on kõikidel nagu kergelt ükskõik, mida ja kuidas nad oma tööd siin koolis teevad. Selles suhtes, et... Mulle tundub, et eesti õpetajatel on mingisugune missioonitunne ja vajadus teha oma tööd kõigele lisaks ka hästi, kuna vaevalt palk Eestis see kõikse motiveerivam asi on - peab olema midagi muud, mis toob õpetaja ameti juurde. Siin Rootsis on palk aga kõrge (võib-olla Rootsi mõistes madal, aga siiski elatakse väga hästi ära sellest palgast) ja tundub, et puudub selline süvenemine oma töösse. Iseenesest on ju hea mõelda, et ei võeta kõiki neid õpilastega seotud probleeme endasse ja suudetakse üsna stressivabaks jääda, aga jällegi tundub, et lastel lastakse lihtsalt..olla... Jõuame jälle selle vabakasvatuse sõna juurde ja nii see ongi - ei motiveerita ja ei nõuta lapselt väiksest peale midagi tegema, et lapsel tekiks kohusetunne ja arusaam, et ta peab koolis midagi tegema ka. Minu arvates oleks selline tagant utsitamine lapsele algusaastatel väga oluline, kuna hiljem on seda võimatu saavutada. Nüüd ongi nii, et ükskõik kui noor laps ei ole - ise vaatad, kuidas ja kui palju ja kas õpid ja teed siin koolis... Väike laps ei saa ju sellest aru, et ta peab midagi tegema ja kui ei nõuta ka, siis nii ongi, et no ma siis valin, et ma ei viitsi midagi eriti teha. Seda mõtet, mis minus on, on väga raske selgitada, aga jah - pinnapealsus ja liialt leebelt õppetöösse suhtumine jääb mulle silma nii õpilaste kui õpetajate puhul. Õpetajad küll teevad oma tööd ja annavad tunde, aga huvi selle üle, kas õpilasele midagi kohale ka jõudis ja kas räägitust n-ö kasu ka oli, see nagu puudub. Õpetaja tuleb, räägib, teeb ära, töö on tehtud, korras - minu osa on antud, lähme koju ära. Keeruline mõte ja ei tea, kas tõepõhja ka omab, aga mõte sellegipoolest. 

Minu nädalasel vabadusel ja suures toas teki all telekavaatamisel on nüüd lõpp - perekond on tagasi ning kassidel on nüüd olemas jälle solgutajad:) Esimene asi, mida 13 aastane tütar ütles, kui koju jõudis, ütles ta... vauu kui korras kõik on, las nii nüüd jäädagi. Seda siis seniks, kuni tuldi välja kõikide mänguasjadega, mis vajusid ükshaaval teekonnal lastetoast suurde tuppa radapidi põrandale ja sinna ka jäid. Nujah, nii ongi ju hubasem või mis:)? Kui väike 3 aastane laps koju tuli, hüüdis ta juheeeiii olen kodus, see on meie maja ja see seal on Kristiina tuba:) See oli ka armas hetk - äkki sellest toast, kus ma elan, saabki uue nimena Kristiina või Kristiini tuba, mitte igavalt öeldult - kontoriruum. 

Täna kohtasin kevade esimest sääske ja kärbest - sääsepoiss lendas juba väga reipalt, kärbes oli aga verandal, kõndis ja tugierdas imelikult ringi, lendamiseni veel ei jõudnud. Ilmselt veel uni silmis. Tänase joonistatud pildi valisin sellise, kuna väljas on meil juba täielik kevad, pluss 6 kraadi ja päike. Nii siis mõtlesin, kui tore oleks kuskil pargipingi peal jäätist limpsida ja justnimelt EESTI koorejäätist, mitte mingit Magnumi jäätist:) Eks varsti saab nii kevadet kui eesti jäätist - natuke natuke veel! 

PS! Meil lubatakse esmaspäevaks pluss 15 kraadi sooja - kas pole tore Eestist põhjapool asetseda ja omada nii kõrgeid kevadetemperatuure:)???

Aeglaselt veniv vaikus enne tormi?

 

Mõtlesin hetkeks, millest kirjutada, aga tegelikult juhtub minu elus siin ju iga päev miskit, mis oleks kirjutamist või vähemati mainimist väärt, nii et "nu kör jag"!

Tänane päev või õigemini õhtu on justkui vaikus enne tormi, KUIGI väljas tegelikult on tormine olnud juba terve päev. Minu elus läheb aga tormiseks ilmselt just homme, rahvsuvaheliselt naistepäeval, kuna astun üksinda, täiesti üksinda, 9. klassi õpilaste ette ja kavatsen nendega kaks käsitöötundi ühes ruumis veeta. Kirjutan sellest sellepärast nõnda äärmulikult, sest...sest... see lihtsalt ongi täpselt nii jube, nagu see tundub - kindlasti midagi Kaagvere kooli õpilaste sarnast, sest tõesti, see ja ainult SEE klass selles koolis on ütlemata ekstreemseid isiksusi täis, kes ei tunneta ei mingeid käitumis, viisakus ega.. ohutuse piire! Pluss äramärkimist vajaks ka fakt, et neid on 13 NING liialdamata tegelevad kõik erinevate töödega, on erineval kaugusel ning kõikide töö sisuks on õmblemine - enam "paremaks" minna ei saaks!

Kuidas on aga läinud minu senine nädal? Täpselt nii, et see nädal konkreetselt venib.. miks? Ma ei kujuta ette, üldse ei kujuta ette. See, mida oodata, kojutulekut ja kallite inimeste nägemist, selleni on ju veel nii nii palju aega, nii et loodan südamest, et sellele aeglasele nädalale järgneb kiirem ja kiirem ja kiirem ja kiirem nädal:)

Kuna olen olnud üksinda suures majas koos kahe identse kassiga, siis olen üritanud aru saada, kas üks kass on ütlemata nahhaalne või mõlemad kordmööda. Ilmselt... mõlemad kordamööda, kindlalt öelda ei oska. Ma saan aru, et nad on solgutamisega harjunud ja suure rahvamassiga, aga no tõesti... nüüd pean siis mina üksinda selle suure solgutamise KAHE kassiga ära tegema? Vabandust kassid, ma ei suuda:) Ja nad no ilmselgelt ei saa ju sellest vabandusest aru, nii et nad on nii nii... intensiivsed ja saavad nagu.. pahaseks, kui ma ei tegele nendega nii palju. Istun siis näiteks üks päev oma kirjutuslaua taga, tuleb kass, hüppab mulle sülle, siis kõnnib tooli ja tagaistme vahele ja hakkab end minu vastu nühkima.. Ning siis järgsku, hakkab mööda mind üles ronima minu kaela ja juuste poole ja siis lõpuks lööb kõik oma küüned mulle selga! Nii toredad kassid:)

Ja siis tahad ju ikka, et kassid oleksid koos kas õues või toas, näiteks kas päeval, kui olen ära, või öösel eks... Ja katsu siis järge pidada õhtuti kui kassid voorivad aina sisse ja välja sisse ja välja. Mõtled endamisi, et kui raske see ikka on - ja siis oled näinud viis korda, kuidas üks...või siis kaks kassi, tõeliselt identsed on vist... või kindlasti tulnud sisse...või läinud välja... Nüüd praegu on nagu mõlemad... vist....toas...:)

Ära märkimist vajaks ka kindlasti see, et asendasin oma pereema, kes on siis suusatamas, tunde esmaspäevasel koolipäeval. Nimelt andsin PRANTSUSE KEELT!:) Just nimelt - kui on keegi, kes lugedes nüüd kulmu kortsutas ja mõtles, kas ma kirjutasin valesti või kas ta tõesti oskab prantsuse keelt, siis vastus on EI! See prantsuse keele andmine oli pigem selline sümboolne ja ülesanded ette antud tundidega - suht koht loogiline või mis, kui minu prantsuse keele oskused on tõesti vaid merci ja ui tasemel (ma isegi ei tea, kuidas neid kaht sõna õigesti kirjutada). Prantsuse keele tund oli vaja anda kuuendale klassile ja mis tunni huvitavaks tegi, oli see, et vaid 50% õpilastest oli kohal. Erakordseks ja ilmselt ainulaadseks muutub aga tund siis, kui see 100% moodustavad kaks õpilast NING üks nendest puudub - JAH, mul oli tund ühe õpilasega. Eestis oleks selline tund ilmselgelt ära jäänud, aga siin ei jää vist kuangi ükski tund ära, nii et õpilane versus õpetaja - üks ühele klassis - tore oli:) Vähemasti oli õpilane kõrgelt üle keskmise siinse õpilase, nii et tund oli tõesti vahva ja mängisime memory mängu prantsusekeelsete loomanimedega sõnadega ja ma kusjuures jäin vaid ühe punktiga sellele poisile alla ja ta kiitis minu memory mängu oskusi - jumal tänatud, et olen seda palju enne mänginud, kuna sõnadest ei aimanud ma küll midagi, üritasin vaid sarnase kirjapildiga kaarte ja nende asukohta meelde jätta - õnnestus!!

Teine prantsuse keel oli kaheksanditega, kus käivad põhiliselt blondid pikad noored neiud, täpselt samasuguse välimuse ja suhtumisega töösse - ehk siis, null motivatsiooni ja hakkamist. Ette oli vaja olnud valmistada ühe riigi kota prantsuse keelne üldinfo, et see tunnis plakatile kanda - otseloomulikult oli see tegemata ning kuna sõnaraamatuid ei olnud ning kallist sõnaraamatust õpetajat ka mitte, siis ei olnud ju võimalik tunnis midagi teha. Minu käest üritati korduvalt küsida sõnu nagu hümn, rahvaarv jne, aga ma üritasin neile ikka jätkuvalt selgeks teha, et ma ju aitaks, kui saaks, aga ma tõesti tõesti kahjuks ei oska prantsuse keelt. Ja nii jäigi.... Tore tore - ega ma end eriti kasulikuna ja hästi ei tundnud, aga ega ma arvanudki, et hakkan nüüd üleöö prantsuse keele kõnelejaks:) Õpilaste iseseisvus töös aga? Palun, on ju nii, et Eesti õpilaste seas oleks seda natukenegi rohkem....?

Nüüd ei jõua ma praegu enam rohkem kirjutada, kuna ma hakkan juba kergelt närveerima homse segasummasuvila pärast! Perenaine, kes on suuskamas ja kes on selle klassi klassijuhataja, kirjutas mulle just sõnumi, et kui selle üle elan, siis ega palju hullemat olemas ei ole! Motiveeriv? Hirmutav?  Põnev?