...Kas polnud mitte etteaimatav, et kirjutan just täna, nädal pärast eelmist postitust - Valentini päeva - nüüd, täna, vastlapäeval?:) Jah täpselt nii, mõtlesin et võtan end just täna kokku, kuna nagu juba teada, on lihtsam joonistada mul miskit täna kui võib-olla mõnel teisel päeval. Kuigi peaks mainima, et tänane pilt ei käi üldse vaid tänase päeva kohta (vastlakuklid), vaid on ka veidi miskit muud - kõigest aga lähemalt!
Mul on koolivaheaeg või siis rootsi keeles öeldult, sportlov ehk vaheaeg spordiga tegelemiseks. Mis tähendab aga ka seda, et hinnad suusamägedel on topeltkallid ning enamik õpilasi istub sporditegemise asemel kuskil kodus arvutis vms - tundub vähemasti nii, nii palju kui ma õpilaste käest enne vaheaega küsisin. Meie sporditegevus on aga väljendunud selles, et käisime eile kelgutamas, mis oli päris vahva. Selline lauluväljaku sarnane mäeke on Alundas kokku aetud, veidi järsem vaid ja no ainult kelguta, nii palju kui hing ihkab. Ilm oli vapustav ja päike tegi põsele pai. Üllatuslikult olime meie mäel pea ainukesed - kus on siis kõik vaheaega veetvad lapsed, kui nad ei ole vapustava talveilmaga õues kelgutamas???
Eile sain ka esimest korda tunda seda, kuidas üks kuue aastane laps võib minuga plõksida ja väga rahuliku südamega mulle vastu vaielda. Istusin kõikide lastega autos, pereema oli poes korraks. 6-aastane laps sõi õuna, teadagi, heal juhul pool sõi ära. Tegi siis auto ukse lahti ja viskas suure kaarega õuna maha asfaldi peale. Ma ütlesin loomulikult, et miks sa nii teed, prügi koht ei ole ju seal, vaid prügikastis. Vastati mulle täieliku julgusega, et on küll, selle õuna koht on just seal, kuna see on maa ja maha võib asju visata. Mõtlesin, et no olgu, mina temaga paukuma ja plõksima ei viitsi küll hakata ja fakt oli see, et tema seda õuna sealt maast niikuinii üles korjama ei hakka. Tekkis selline tunne, umbes et, kes oled sina, et tuled mind, vabakasvatusel kasvavat last õpetama ja ütlema mulle, et ma ei tohi midagi teha...?? Äkitsi liialdan, aga see väga konkreetselt mulle vastu hakkamine kõlas küll täpselt nii... Mina loomulikult oma peas algselt mõtlesin, et inimene, kellele midagi sellist öeldakse, tunneb häbi ja kõrvaldab tehtud vea kohe, aga no kindlasti Kristiin, ma lootku ja mõelgu selliseid mõtteid edasi:)
Tänane hommik algas vastlakuklite küpsetamisega, kuna ei tahtnud seda pikka pikka kerkimise ja mässamise aega õhtu peale jätta. Nii siis oligi nii, et hommikul küpsetasime kuklid valmis ja õhtul täitsime mandlimassi ja vahukoorega. Päeva peale käisid pea kõik lapsed minu juurest läbi ja aitasid kuklite valmimisele kaasa - see oli vahva:) Hommik algas siis kõikse väiksema lapsega, kelle palve/soov/käsk küpsetada väljendus jahu segamisega kausis - talle sellest piisas ning tore oli - kõik kohad olid jahu täis, super:)
Pärastlõunal läksime linna botaanikaaeda, kus oli päris vahva. Õisi ja lilli eriti ei olnud, kõik oli küll ühtlaselt roheline, aga siis hakkadki jälgima ja märkama rohkem roheliste lehtede kuju ja suurust, mitte ei silma vaid värvilisi õienuppe.
Kuna on vaheaeg, siis leidub igal pool huvitavaid tegemisi lastele - nii ka botaanikaaias võttis meid vastu üks naine, kes andis meile kõigile paberi ja pliiatsi palvega joonistada lemmik taim või lihtsalt miskit, mis silma jääb, paberile ning kirjutada juurde, mis taimega tegu. Väga vahva, et selline ülesanne anti, siis märkadki rohkem ja süvened taimede vaatlusesse rohkem. Mulle hakkas loomulikult ülesanne nii väga meeldima, et veetsin üsna kaua aega väljavalitud taime kritseldamise peale. Mõnus on ju joonistada - veendun selles iga kord, kui miskit joonistusvahendit oma vasakusse kätte juhtun haarama!
Õhtul ühinesid minuga teised lapsed, kellega koos andsime panuse vastlakuklite pidulikule valmimisele. Niisiis - vastlakuklid Rootsi moodi - täiesti traditsioonilised ja TAVALISED vastlakuklid, ehk semlor on mandlimassiga ning no minu jaoks maitsevad ikka ütlemata hästi ja palju erilisemalt, suutmata neid nimetada TAVALISTEKS vastlakuliteks. Aga nii nad aastast aastasse väidetavalt neid söövad - ikka ja alati mandlimassiga.
Entusiasmi oli aga rohkem kui küllalt ning toredate noorte neiude koostöö tulemusena valmisid lihtsalt suussulavad vastlakuklid, mis tundusid olevat nii isuäratavad, et oleksin võinud kohe mitu mitu sellist ära süüa. Tüüpiline mõtlemine enne söömist - reaalsus - suutsin vaid ühe ära süüa, nautimus oli aga garanteeritud. Nii tore on küpsetada, kui sa sellega tehes suudad vähemasti ühe lapse paljulapselisest perest tõmmata endaga kaasa kööki jahuga mökerdama. Neljast üks on juba suur rõõm - täna oli neid aga palju rohkem:)
Väike pildiseletus veel minu
joonistatud pildile. Nimelt on selle vabakasvatusega või kuidas iganes
võib nimetada nii, et kui pereema tahab hakata mõnele lapsele midagi
seletada, täiesti rahulikult, et vaat nii ei sobi öelda või teha, või
mida iganes õpetlikku, kasulikku, mida võiks vähemasti ära kuulata, siis
tihtipeale on siin igasugusele tõsisemale jutule selline reaktsioon, et
ema suu pannakse lihtsalt plõksti kinni. Ongi umbes nii, et: "Ema, ole
kuss, ma ei taha seda kuulda, ole tasa!" (Sinna juurde siis ka ema pihta
näpuga vibutamine). Ning lapsed on alles nii nii noored - huvitav,
milline tuleb nende puberteediiga?
Samuti
võiksin võtta endale õiguse vaadata veidi üllatunud pilguga (selline
pilk vaid minu mõtteis) sellele, kuidas kolme aastane laps tuleb koju ja
konkreetselt astub väliriietest välja ja kõnnib siis edasi tuppa. Võiks
ju mõelda, et jaaa lapsele on liialt vara vel rääkida koristamisest ja
asjade ärapanemisest, aga no miks mitte? Kui laps saab täielikult aru,
mida teine inimene räägib ja räägib ka ise täiesti vabalt, siis miks ei
võiks ema lapsele õpetada juba alguses, et näed, need riided riputame
nüüd kenasti ilusasti siia varna, neil on seal ala...hea olla kas või,
sest riided ei taha põrandal pikali olla??:) Millal tuleks siis alustada
sellise õpetlikkusega või ei olegi seda vaja? Äkki Rootsis või siin
peres ei tulegi sellist õpetlikku momenti ning see ongi normaalne? Mis
saab siis aga külas olles, lasteaias, kohvikus:)??? Väga põnev oleks
mitmel järgneval aastal olla väike kärbseke siin seina peal ja jälgida,
mis elu siin elatakse:) Üldse ei pane pahaks ega ütle midagi halvasti -
see pere on suurepärane ja väga armsad minu vastu - huvitav on lihtsalt
jälgida, kuidas elatakse, mõelda, kas tuua paralleele üldise Rootsi
eluga või mitte ja no... huvitav on!
Aga
igatahes jah - tunnetan paljudes kohtades laste võimu täiskasvanute
üle, mis on veidi... imelik tunne! Julgus mõelda ja öelda ükskõik mida
ükskõik kus ükskõik millisele täiskasvanule - kas nii ongi see elu
siin???
Nüüd on aga siis juba teisipäeva õhtu - minu suured suured plaanid vaheajaks (tüüpiline) on seiskunud või õigemini - ei ole veel alguspaukugi kuulnud. Mis seal siis ikka, laseme ikka sama moodi edasi, SEST homme sõidan oma käsitöö õpetajaga Stockholmi muuseumite tuurile, mis on ju igati huvipakkuvam kui mingi magistri- või seminaritöö kirjutamine:)
