Jaaaaa karistuseks on: Kristiin!

 

Tekitab võib-olla küsimusi, miks mu postitusel selline pealkiri on ning päeva pildiks kena kuradikese pilt on, AGA:

Nimelt, nagu ma eile kirjutasin, oli täna siis see minu tähelend, kus minu missiooniks oli 8. klassi õpilastele heegeldamist õpetada. Tunduks ju justkui normaalne teema ja vastuvõetav ja no... loomulik asjade käik, et teemaks on heegeldamine ja nii see ka on. 

Mina tegelesin nimelt kolme neiuga, kes pidid tooma Ewale (käsitööõpetaja) teisipäeval pildi, mida kangatrükiks valmis seada tänaseks. Otseloomulikult nad seda EI teinud, nii et siis ometigi pidid nad ju millegagi tunnis tegelema ja nad teadsid seda väga hästi, et kui pilti ei ole, siis ei saa ka ju miskit trükkida. Ewa juhatas tunni sisse ja kui tüdrukud said aru, et nad ikkagi peavad miskit tegema ("üllatus üllatus"), siis kutsuti umbes ming heegelnõelte ja lõngaga välja. Mind vaadati konkreetselt nagu väikest vastikut tüütut nõida, kes ilmub välja oma nõmeda viamustusega heegeldamise vastu. See tundus tõesti nii - mina olingi suure tähega Karistus nende jaoks, et nad pilti Ewale ei toonud. 

See õpetamine oli täis igatahes kõikvõimalikku passiivsust ja negatiivsust. Keegi neist ei olnud heegeldamisest midagi varem kuulnud (kordan: 8.klass - tundub veidi müstilisena). Andes neiudele heegelnõelad kätte, küsis üks neist, et kus teine varras on. "Ei kullakene, siin vaid üht vaja, selle asja nimi on heegeldamine". Kui teised (poisid ja veel mõned neiud, kellel oli õmblustöö teada) nägid, mida me umbes tegema hakkasime, ütles üks poiss: "Issand, mis asja te tegema hakkate - ma küll ei tea üldse, mis asi see on, aga tundub üli igav". (ja mina naeratasin selle peale:)) Igatahes - kolmest neiust üks viskas kohe heegelnõela käest ja ujus minema kuhugile midagi muud tegema, loe: mitte midagi tegema. Teine neiu puikles ikka korralikult vastu ning järgnev töö oli umbes sellises suhtes: 2 minutit heegeldust, 20 minutit tualetis käimist ja telefoniga sõnumite saatmist. Kolmas neiu (oh tänu Jumalale) suutis hoida n-ö lippu kõrgel, kuna ta sai asjale täitsa pihta, ütles küll et igav, aga tegi ja täitsa hästi tegi. Mida aga see hästi tegemine endast kujutas? Arvasin ja lootsin ja tõesti mõtlesin, et jõutakse kuhugile, aga hästi tegemine tänasest 8.klassi tunnis oli see, et terve kaks tundi õpiti ahelsilmuse heegeldamist, mille kolmest üks neiu sai selgeks ja isegi tegi vau vau kolm käepaela (mis ilmselgelt liikusid juba tehes mõnesse kujutletavasse kooli prügikasti).

Mida ma sellest kõigest arvan? Tunded ja mõtted olid umbes sellised täna et... Ma küll panustan edasi nii nagu ma panustan, aga ma ju lähen niikuinii Eestisse tagasi ja nad ei hakka niikuinii kunagi kuduma ja heegeldama, nii et jah... 8. klassis, kui noortel siin NIIKUINII puudub huvi ja isu ükskõik mille järele, siis anda neile esimest korda heegelnõel või vardad kätte - no üllatus üllatus, et neile see ei meeldi. Veidi hilja on alustada sellise asjaga (aga noh, ega muidu ju ei jõutakski selleni ja oleks asi ants). Igatahes olen enam kui kindel, et järgmiseks nädalaks on nad pildi trükkimiseks õpetajale toonud, kuna sellist trahvi ja karistust nagu mina ja heegelnõel täna olin, nad vaevalt enam kogeda tahavad:) Great success!

Mis siis veel peale selle "toreda toreda" suhtumise uute igavate tehnikate vastu... Aaa - õpilased kirjutavad eks peale igat käsitöö tundi kokkuvõtte, mida teinud on, kuidas läks jne jne. Vaadates ja lugedes neid vihikuid pärast, siis nagu - appi?? Ma saan aru, et tegemist võib-olla ei ole sellise väga ametliku vihikuga, mis on sul endal ja kaasas ja mille sees olevad kodutööd ja nende välismus loevad (siin vist ei olegi kuskil selliseid vihikuid), aga nagu... Oskus kirjutada kahe joone piires, korralikult ja normaalselt, tundub olevat mission impossible. Tegemist on tõeliselt kohutavate käekirjadega, mis liiguvad igas erinevas suunas ja suuruses. Tekib küsimus, et...miks?

Loomulikult ei saa üle ega ümber sellest metsikutes metsikutes kogustes mobiilidega mängimisest. Ma tõesti ei saa ega oska öelda, kuidas on olukord Eestis, kuid eks see täiesti erinev ei saa ilmselgelt olla. Möödun õpilastest koridoris ning seal on KAS: kaklus, karjumine või suuremal määral mobiilidega mängimine. Kõigil konkreetsed nutitelefonid käes (ei ole vist enam üllatus) ning mängivad. Tegelikult ei ole tegemist KAS tegevustega, vaid et sedak õike on koridorides ja kogu aeg ja samal ajal. Kurb, et omavahel ei... suhelda niisama, rääkimata kooliasjadest - enamikul silmad krõllis ja nina telefonis. Ja nii ongi?

  

Šokolaadi-apelsini kook on valminud ja ootab oma söögitundi külmikus - tundus, et õnnestus, aga eks ole seda näha testijate nägudest! Ahjus nägi küll kook väga väga hea välja ja kerkis meeletult. Ma tahan ka endale sellist asju, mis asub kõrgemalt kui see, et ma pean kummardama - siin on nii ja see on niivõrd mugav ja hea!

Ilm on täna juba krõbedam, aga maa näitab vaid külmumise märke, taevast ei miskit lund - see vähene, mis tuli, jäi ka puudele peatuma. Iseenesest kena.

EI heegeldamisele ja kudumisele - kuniks tulin mina:)

Mmmm... ei teagi, millest alustada, kuna nii palju mõtteid on peas olnud, et ei erista enam, milliseid neist olen kirja ka pannud ja milliseid mitte. Vabandan juba ette ära, kui end kordama kipun hakkama! Nagu joonistusest näha, siis võiks minu viimase kahe päeva märksõnaks nimetada müstikat, hämmingut, mõtlevapanevat... Loomulikult võin endale luua selliseid mõtteid ja seoseid, mis tegelikult üldse paika ei pea, aga es mõte läheb ikka mingit rada pidi ja siis sealt juba edasi, just nagu kõik olekski täpselt nii... 

Eile oli meil mitu 3.klassi tundi ning mina olin ka käpp - töötasime Ewaga koos - õpilasi oli palju, nii et aitasime, et kõik saaks järjele ja jõuaks sama kaugele. 3. klassi õpilased on üldjuhul sellised armsakesed, jutuhimuliksed ja tunni alguses kiputakse rääkima midagi ja millestki, mis on juhtunud. Nii siis rääkisid väga mitmed õpilased sellest, kuidas nende vanaemad on nendega koos kas kudunud või heegeldanud ja siis kiidetakse kudumist ja heegeldamist nende laste poolt taevani - et oi kui tore ikka. Hakkasime siis tööülesannet täitma, milleks oli paela punumine ning üks õpilane pakkus välja (poiss kusjuures:)), et kas ta võib paela teha heegeldades ahelketi. Õpetaja selle peale, et einoh, jõuame seda heegeldamist ka teha, et praegu teeme sellise paela - olgu! 

Mulle aga tundub, pigem isegi olen üsna kindel, et selleni ei jõutagi, kuna õpetaja on mitmel korral öelnud, et loomulikult heegeldame ja koome, aga pärast seda, kui oleme koti ja nuku valmis õmmelnud, kui aega üle jääb - millal varem on aga jõutud asjadega varem valmis õi isegi õigel ajal:)??? Ikka on ju nii, et valmistamine, viimitlemine ja teab eel mis tööetapp jääb lohisema ja siis oodatakse kedagi järele jne. Seega ongi nii, et nt 8. klass, kellega kavatsen homme heegeldama hakata, ütles õpetaja mulle, et vot nendega ma heegeldamiseni ei ole veel jõudnud. Umbes et kui 4. klassi lõpus jäi heegeldamine tegemata, ei jõutud, siis ei võeta seda osa ka sügisel uuel aastal järele, vaid siis jäigi tegemata, kõik! Siis õmmeldakse edasi ja heegeldamise võimalus ja aeg on justkui igaveseks läbi... mismõttes nagu? Tundus nagu, et nad oleksid tahtnud proovida ja teha, just nii nagu paljude vanaemad on neile näidanud, aga neil nagu...ei lasta? Võib-olla kujutasin seda ette, aga kujutan ette, 3.klassil ei oleks heegeldamise vastu küll miskit olnud.

Samuti oli huvitav jälgida 3.klassiga - teada tuntud lobisejad - et üks õpilane küsis, et miks meie aine nimi on syslöjd, ehk õmblemise käsitöö. Õpetaja vastas selle peale, et eiei, see ei ole ikka syslöjd vaid ikka textilslöjd, ehk tekstiili käsitöö, et tehakse ju ikka eri asju - heegeldame ja koome jne.... Aga tegelikult??? Terve kooli peal teatakse ainet kui syslöjd, mis tähendab õmblemist ja on vähesed, kes uurivad ja küsivad ja mõtlevad selle peale, miks see nii on. Tundub nagu kergelt selline... ajupesu, mis õpilastega tehtud on, visates välja igasuguse huvi teiste tehnikate vastu, kuna nendega ei ole kokku puututud ja nii ongi. Pole siis ime, et kui 8.klassi poisi käest küsitakse, kas ta tahab pigem õmmelda või kududa, siis on vastu õmblemine, kuna nüüd on raske uut tehinkat omaks võtta - see kõlab miski võõra ja kaugena, millega esmakordselt tegemist teha 8 klassis ilmselgelt enam ei taheta - siis on huvi üleüldiselt käsitöö vastu üsna kadunud, nii et olgu, KUI ma üleüldse pean miskit tegema, eks ma siis valin selle õmblemise ikka, mis muud. 

Nii ma siin siis mõtlengi, et huvitav, kuidas mind ja inu heegeldamist homme vastu võetakse, kuna juba õpetajagi on umbes, et eks näis, kas nad tahavad teha või mitte, et kuidas see neile tundub  jne. Ilmselt nad ei viitsi mingi uue asjaga tegemist teha, aga no nagu mismõttes? Kui see on uus teema, siis nii on lihtsalt, ei ole mingit ma ei taha ja ei viitsi - vahendid on ju kõik olemas - lihtsalt tule ja ometigi tee.Heegeldamine on ju lahe ja see võiks tunduda ka vahva, mida neil prooviks tegin - Mai, kasutasin sinu leitud ideed ära, vabandan suurelt ja annan teada, kas see idee neile ka meeldis või mitte:) Minu arvates on küll lahe, aga ilmselt on see suurepärane näide sellest, kuidas ise ollakse asjast väga vaimustuses, aga teised ei pruugi sinuga mitteteps samal arvamusel olla:)

Materjalide koha pealt jätkub minu mõttemaailm selle juures, et kuidasometi on võimalik, et kõik nii nii olemas on, pluss sellistes spetsiaalsetes kappides ja kastides, kus kõiki vahendeid hoida. See aga, kuidas õpilased nende vahenditega ümber käivad, on kohutav - pole minu oma, siis on savipäts ja täiesti suva. Kurb. Paneks kokku selle õpetaja tohutu empaatiavõime ja entusiasmi, Eesti entusiastlikud õpilased ja Rootsi kooli võimalused - mis siis saama hakkaks:)? Eks se materjalide olemasolu mugavdab ja muudab suhtumise koheselt, nii et las Eesti lapsed jääda ikka Eestisse:) Hull on aga see, et ka materjale ja vahendeid, mida üldse ei kasutata, on klassis olemas - nt eile avastasin, et kapi otsas on õpetajal kudumismasin. Issand KUDUMISMASIN - mida ta ütles, et pole kunagi kasutanud. Mul oli siis küll selline tunne, et...võib ma võtan selle siis endale:P? Aga näed - kui vähegi soov ja mõte peaks pähe tulema, siis võtame kapi otsast:)

Mis siis veel peale hämmingu ja järjekordse sügava mõtiskluse? Mmmm täna näiteks õppisin ja siis ka kohe õpetasin lastele tegema Japansk snodd'i - Jaapani paela, mis näeb väga vahva välja ja mille tegemise süsteem on ka väga huvitav - midagi uut nii mulle kui ka õpilastele. 

Siis tuli üks 4. klassi poiss minu juurde söögisaalis ja küsis, millal ma jälle bussiga koju sõidan, kuna me üks kord kohtusime bussipeatuses (see sama poiss, kellest ma olin pilti teinud, näitamaks sallita olekut bussipeatuses) ja siis me rääkisime tol päeval juttu, kuna kahe bussi aja vahe oli nii pikk. No ja nüüd ta siis tahtiski teada, millal ma jälle bussipeatusesse ja selle bussi peale satun. See oli armas:) Ta jõudis juba tol päeval mulle suhteliselt oma eluloo ära rääkida - ma küll kõigest aru ei saanud, aga ta tahtis väga rääkida, nii et sai jälle noogutamise trikki kasutatud, jättes mulje, et mõistan kõike - oh isver:)

Nii - koolitoit on jätkuvalt väga maitsev ning seejuures rõhutan just sõna MAITSEV. Müstiliselt palju ja tugevalt maitsestatakse siin (Rootsis? Või ainult selles koolis?) toite. Mulle sobib see väga, aga nagu - kui palju väikseid lapsi käib koolis ja no tänane supp oli ikka VÄGA vürtsine, nii et no ma ei tea. Ilmselt on lapsed sellega harjunud - sõid küll nii nii palju, aga kas on vaja nii vürtsikaid toite valmistada koolitoiduks?

Staitsika FIKA ehk kohvipausitamise kohta - päevas juuakse ära keskmiselt ühe pakitäie jagu kohvi, mis on ju üsna... palju!? Koolis on 40 õpetajat, nii et ikka lastakse sel kohvil voolata. Seejuures hoitakse iga kohvipakend alles, kuna käsitööõpetaja palus seda, kuna ta kujundas taaskasutuse pinali, kasutades neid kohvipakke. Väga vahva näeb see pinal välja, kusjuures - tõesti kohe väga ilus. Otseloomulikult aga - üllatus üllatus - ei ole keegi TAHTNUD ja NÕUS OLNUD ega HUVITATUD OLNUD selle pinali tegemisest, nii et siis mõte seisab oma kohal koos paljunevate kohvipakkidega. Kujutage ette, kui palju pakendeid on tal juba praegu (annan vihje, et vägapalju) pluss IGA PÄEV lisandub üks pakend ning kui neid keegi ei kasuta (neist pinalite tegijaid ei ole), siis oioioi kui palju pakendeid:)

See on aga tõsi, et sellise empaatiavõimega inimest annab otsida, nagu on see käsitööõpetaja - mõelda iga päev iga õpilase soovide peale nõnda. Täiesti uskumatu enda koormamine - kas mina hakkan ka selline olema tulevikus? Arvan, et mitte, kuna no... ma ei viitsi iga õpilase töösse NII sügavuti minna - üsna võimatu on minna nii sügavale, nagu tema iga päev käib - tõesti! Valmistada IGALE 9 klassi õpilasele (olgu, neid on vaid 10, aga siiski) IGA tund personaalne ja phendusega kiri sellest, kui teretulnud ta tundi on ja kaugele ta oma tööga jõudnud on ning mida ta võiks/peaks nüüd sel tunnil edasi tegema. Seades seejuures kõik õpilaste tööd nende kohtadele, nii et kui õpilane klassi siseneb ja oma kohale läheb, siis ootab teda seal ees poolik töö ja täpsed personaalsed juhendid, mida vaja edasi teha. Oleks siis tulemuseks vaikne töötav klass (kõik peaksid ju teadma, mida teha), oh ei - ikka karjumist ja soigumist, et mis nüüd mis nüüd. Sel õpetajal on iga õpilase kohta eriti pildiga fail, kus ta kirjutab, palju keegi jõudis, palju võiks järgmisel nädalal jõuda jne. Täiesti kreisi!

Olen üritanud sellele õpetajale öelda, et ta teaks, et ta on andnud ENDAST ju maksimumi ja teinud kõik võimaliku - mingist hetkest edasi ei saa enam paremaks minna õpetaja ettevalmistus tunniks - see lihtsalt ON see osa, mille rolli kannavad õpilased ning kui nemad ei suuda ja eitaha ja ei viitsi, siis lihtsalt ei ole see tund perfektne - aga see eest ei ole ju kohe õpetaja miskit valesti teinud. Oeh - seda on talle ni keeruline selgeks teha, kuna ta päevad läbi mõtleb, mida paremini ja õigemini teha, kuigi õpilased peavad ju ka panustama....

Siin käib igatahes selline eneseanalüüsimine ja aju ragistamine igapäevaselt, et oioi... Pluss seda kõige rootsi keeles apppiiiii!!

Selle kõige peale - homme teen šokolaadi-apelsini koogi:)

Klõps-Klõps

Täna oli esimene päev, kui tulin ise bussiga koju ja seda täiesti valgel ajal. Väga tore oli - jalutasin ja võtsin fotoka ja tegin klõps-klõps, nii et teie ka näeksite minu koduteed! Teeots, mida kõndima pean, on isegi liiga lühike, vähemasti tänase maheda ilmaga tundus see küll nii - eks miinus 20 ja tuule ja tuisuga lühendaksin seda maad umbes 5 korda. Soomes elades oli alati nii, et kui ma vähegi kõndida ja maid avastada tahtsin, siis sõitsin mingi maa bussiga ja tulin siis erinevates peatustes enne minu oma bussist maha - nii pikendasin tihti oma kojumineku teekonda. Nüüd on see aga praktiliselt võimatu, kuna kui ma üks või kaks peatust enne oma peatust bussis Stop nupule vajutan, siis väljun lihtsalt paar kilomeetrit enne oma kodu, keset täielikku maanteed, ilma jalakäija ribata, rääkimata eraldi jalakäijate teest. Selline jalutamine mulle ei meeldi ning ilmselgelt ei meeldi see kindlasti ka minu lähedastele, et ma harrastan maanteel niisama libedal ajal kõndida. Nii siis ongi - bussist õiges peatuses maha, paari kiirema jooksusammuga ruttu üle maantee ja siis 200 m õige majani!

 

Ilmselt saab üheks raskeks pähkliks olema neljapäevane 9.klassi tund, kus õpilastel on raskusi klassis püsimise, rahulikult olemise ja kaasatöötamisega. Üsna ekstreemne klass. Sellegipoolest üritan neile õpetada päikesepitsi - eks näis, kas tuleb vähenegi meeldimise raasuke kõne alla, et oldaks valmis seda minuga kaasa tegema. Siin tegeletakse ju sellega, mida õpilane soovib teha ja üldjuhul ei taha õpilane midagi teha (see klass eriti). Nii ma siis valmistasingi tundi ette - leidsin isegi traati, mille oli hajameelselt kõige muu elamisega endale kotti pistnud - tore. Tegin ja tegin ja tegin ja täitsa palju aega võttis. Isiklikult olen aga ikka veel üsna suures vaimustuses sellest, nii et tore oli üsna kaua soiku jäänud tehnikaga jälle tegeleda. 

Siin ka veel paar pilti minu koolikesest - väike armas ühekorruseline majake, tegelikult kaks maja - jooksmist kahe maja vahel - mõned asjad ei muutu ikka kunagi!

Aaaa ja kassidest veel nii palju, et ma tõesti ei suuda iga kord kui toast väljas, ust kinni tõmmata. Nii tulingi siis täna mingi hetk oma tuppa, istusin arvuti taga ja kuulen mingit nurrumist - uks oli lahti ja seega mõtlesin, et küll kassid on kuskil väljas ja nurruvad vms. Vaatasin voodi peale ka ja ei olnud seal miskit. Tõusin siis püsti ja täiesti kogemata silmasin kassi üht kõrva - ta mitte ei olnud roninud minu teki alla vaid minu padja alla ning tal oli seal eriti mõnus olla. Oh isver - no on susserdis:) 

 

Täiesti müstiline - ei juhtunud täna koolis eriti miskit, süüa ka miskit omapärast ei pakutud ja... ongi päevaga ühele poole saadud. Kas see tähendab siis nüüd seda, et aeg hakkab justkui kiiremini liikuma? Senini tunnen küll justkui aeg seisaks ja masside viisi infot jõuab minuni - poolteist nädalat koha peal - tunne nagu vähemalt poolteise kuu pikkune aeg on selja taha jäänud. Mis saab edasi?

Testitud - ka Rootsis on mõnus kokata:)

 

Novot ja hakavadki äärmuslikud emotsioonid ja suured pikad postitused maha rahunema:) Praegu ei ole mul küll erilist tunnet, et suudaksin nii palju kirjutada, nagu olen senini teinud, aga eks näis! Kassid on jätkuvalt nahhaalid ja täpselt ühesugused, nii et mina neil küll veel vahet ei tee ja ei hakka ilmselt tegema ka. Siin pilte sellest, kuidas nad kohe minu tuppa sisenema hakkavad EHK sellest, kuidas ma kohe kohe pärast piltide tegemist ukse kinni lükkan:)

Täna ütles mulle üks neljanda klassi plikatirts, et ma räägin rootsi keelt nagu soomlane! Huvitav tähelepanek ja ma tundsin end üsna puudutatuna, kuna minu meelest enamik soomlasi, kes just ei ole soome-rootslased, räägivad küll üsna imelikult ja koledasti - loomulikult samastasin end siis nendega:) Aga noh, aus laps tubli laps!

Peaks mainima, et koolitoidud on siin lihtsalt suurepärased - oldu, olen kõigesööja  ja mulle ilmselt nii või teisiti toit maitseks, aga ikkagi - kuidagi eriti hea on. Õpilased pidid ka väga rahul olema, mis on ju kõige olulisem! Toiduga seoses proovisin täna aga küll üht toitu, mida ma pigem enam ei valik. Ma ei saa öelda, et see oli halb, aga kui valida on võimalik, siis jätan selle võtmata. Nimelt oli see blodpudding, mis pidi olema väga väga tavaline ja üsna levinud toit siin Rootsis. Tõlgitult vist siis verepuding??? Välja nägi see nagu täuslikult kõrbenud paks pannkook ja sega liialdamata - see oli süsimust. Mõtlesin siis, et olgu, ju see on magustoit ja sel hetkel seda oma taldrikule veel ei tõstnud. Kuna nagu ma juba ka ütlesin, pean end kõigesööjaks, siis mind ju huvitas, et mis see siis on. Selline punane moosimass oli kõrval, nii et no kindel see, et peab magus olema. Tõstsin siis oma taldrikule ühe kõrbenud tükikese ja veidi punast massi ning istusin lauda. Tegemist oli aga täiesti üdini läbinisti soolase...mm..toiduga, mis oli sellise (nagu popp on öelda) "huvitava" maitsega:) Aga kui ma nüüd Googeldasin, siis on tegemist vist suht koht verivorstiga, ainult selline mass, mis konkreetselt näeb kõrbenud pannkoogina välja! Ei tea - jään ootama järgmist vau-efekti ja positiivsemat maitseelamust!

Nüüd lõpuks, pärast üht nädalat olen ma hakanud bondima pererahva väikseima lapsega, Tyraga. Ta ilmselt on aru saanud, et see neiu vist jääb siia kauemaks, nii et oleks vist mõttekas ta omaks võtta. Ütleb mulle juba Hej ja julges ka minu tuppa tulla - üsna äärmuslikult kusjuures - tuli mu voodisse oma ka Barbiega, asetas nad teki alla magama, läks ise ka teki alla, pani pea padjale ja ütles, et ta magab täna siin, minu kõrval:) Lõpuks me ikka vaid mängisime Barbidega - võtsime riided seljast ja panime tagasi ja siis jälle uuesti! (Armas, jätkuvalt armastan lapsi). Ja no tema rootsi keel on ikka maruvahva - alguses ei saanud ma sõnakestki aru, aga nüüd juba koidab kergesti, mis onfo tema suust tuleb. Ja no lapsed nagu ikka, käituvad nii, et õhtusöögi ajal on tüüpiline see, et me lihtsalt vaatame ja naerame, kuidas ta käitub, nägusid teeb ja juttu räägib! Haarab ta ju iga inimese näoilmseid ja emotsioone ja teeb neid järgi - supper!

Kooli kohta ei ole eriti miskit praegu, kuna esmaspäev on käsitöövaba päev. Puu- ja metalli õpetaja oli aga täna koolis ja ta on väga väga lahke, näitas mulle eri asju, mida puust ja traadist saab teha, nii et raudpolt vaja Eestis nüüd veidi asja õppima hakata:)

Kusjuures, rullbiskviit, millega andsid teada oma perele oma küpsetamisrõõmud, tuli (ennast kiitmast ma ei väsi) imeline:) Väike pabin ikka sees - kas pole mitte tüüpiline, et justkui tead ja teed, aga kuskil n-ö külas olla juhtub ikkagi midagi ja toit ei tule välja selline nagu sina oleksid soovinud ja ette kujutanud - aga õnneks... TULI:) Tõesti hea ja kohev - pealekauba huvitava täidisega, kuna Rootsi piimatooted on ju hulganisti teistsugusemad ja põnevamad:) Nüüd vaja välja mõelda, mida järgmiseks teha - sama asja ikka tegema ei hakka ju! Šokolaadikook....?

Näe, tuligi üsna lühike postitus:)