Maskikarneval ja muid emotsioone

 

Ma lihtsalt ei tohi iga päev kirjutada - see on väga väga tore, et võtab meeletu aja ja see ei ole (ei tohi olla) minu prioriteet ju - nii siis kirjutan nüüd, täna, üks päev hiljem. 

Eile sadas terve päev konkreetselt paduvihma, mis andis suurepärase võimaluse öökülmale ja suurele hulgale veele - kõik kohad on eluohtlikult libedad ja tänase lumelisaga salapäraselt kaetud. Ning lõppude lõpuks - ükskõik kui ettevaatlik sa ka ei ole, ikka üsna suure tõenäosusega kukud. Mina sain ühele poole vaid libastumisega. Paduvihmaga kusjuures pidid ikka õpilased lõuna ajal õues olema ja see oli minu arvates täielik kaos - mõtlen paduvihm, loe: TOTAALNE PADUVIHM. Ja siis need õpilased, on nagu nad on riides ja absoluutselt läbimärjad - seisavad, jooksevad ja mängivad. APPI! Siin pildike ühest lapsest täna, kus ta ootas kaua koos minuga bussi ja avastas, et tal on külm!

Eile oleks mul justkui alanud praktika, kuna võtsin juba tunni andmisest osa ja tundsin end õpilaste seas olevana. Siinjuures peab ära märkima, et ühtset tunniettevalmistust või plaani on suht võimatu teha, kuna mitmete erinevate võimaluste tõttu (materjalid ja vahendid) käsitöö klassiruumis, puudub õpilastel üks kindel asi, mida tunnis tehakse. Kõik teevad seda, mida nad soovivad ja välja suudavad mõelda - justkui lähed klassis olevate kangaid täis riiulite juurde nagu kõnniksid kangapoes - võta vaid, mida hing ihkab ja raha kah ei küsita. Seejuures on aga suhtumine töösse, materjalidesse, töö väärtustamine minu arvates oluliselt nõrgem kui see on Eestis, kus kõik õpilased toovad endaga kaasa oma materjalid. Eks nende kahe maa puhul võib tuua üsna äärmulikke näiteid ning loomulikult ei tohiks Eestis kõik kõik olla õpilaste kohustus osta ja kaasa võtta. Ometi mingil määral see paneb õpilasi rohkem väärtustama seda, mida nad endaga kaasa on toonud - kindel oma lõng, kindel plaan, mida tegema hakatakse ja ei mingit kaost - vist.

Kusjuures, selle paljude valikute juures on ka veel üsna kaval õpetaja poolt, andes justkui nagu variantidena ka kudumise ja heegeldamise, kuigi teades, et ilmselgelt neid vabatahtliult ei valida ning see sobib õpetajale väga hästi. Nii juhtus ka täna: "Poisid, kas te soovite kududa või midagi muud teha?" Ja nii oli valik tehtud - võite arvata, mille kasuks. Täiesti arusaadav tegelikult - eks iga õpetaja paneb rõhu ju sellele, milles ta hea ja tugev on. Seejuures aga lõpetades käsitöö aine nii, et ei tea ühestki teisest tehnikast peale õmblemise, mitte midagi... no ma ei tea.

Enda olemasolust nii palju, et kuna kõik õpilased teevad eri asju, siis nagu tegeledki kõikidega indiviuaalselt. Eile aitasin üht 9.klassi poissi, kes õmbleb endale T-särki ning juhendasin üht neiut kapuutsiga dressika lõigete võtmisel (sest see on koolis põhiriietus ju).

Eilne päev tõi endaga ka kaasa kodunduse tunni vaatluse, mis oli väga huvitav, kuna õpetaja istus praktiliselt terve tunni oma mugaval toolil. Täiesti uskumatu usalduse või ma ei tea millega suutis ta seda teha - et kõik toimibki nii suuurepäraselt ja las õpilased ise proovivad ja tegelevad seal pliidi ja ahju ääres? Tema õpetajaroll oli täpselt samasugune nagu minu oma - istusime mõlemad ja jälgisime - ainult, et tema oli õpetaja. Mis oli aga armas, oli see, et õpetaja andis mulle üsna spontaanselt ühe kodunduse õpiku, mille järgi nad õpivad - kiitis seal olevaid retsepte. Vau, jess - it made my day:) Kolmas erialane raamat rootsi keeles. 

Mida ma aga nt eilse päeva šokiks pean, on see, et kui käsitööklassi sisenes 4.klass, uks sulgub ja selgus, et tunnis ei saa olema MITTE ÜHTEGI tüdrukut, siis oli küll vau vau vau. Vähe sellest, et näen "tavalisena" poolt klassi poisse ja poolt tüdrukuid, aga nagu et ühtegi tüdrukut ei ole... See oli elamus :) Klassis oli üks poiss, kes ainukesena teadis, kus Eesti on ja oli seal käinud ka - andis mulle teada, et seal ei olnud ÜLDSE tore - mina siis naeratan ja ütlen, et no aga siis sa ei sattunud lihtsalt toredatesse kohtadesse! Üldiselt teatakse üsna vähe, kus EEsti asub, kuna ma ennast esitledes iga kord küsin, et kas te teate, kus Eesti on - ilmselt on tegemist ka viitsimatusega vastata (loodan) kuna viha on ju kõigi ja kõige vastu üsna suur - "tere olen kõigele vastu, ei huvitu millestki ja ei taha siin koolis olla". Nüüd, kus olen pea kõikide klassidega tutvunud, küsis täna esimest korda üks neiu, kes kas Estland on sama mis Tallinn ja siis oli rõõm suur, vähemasti keegi teab:)

Käsitööõpetaja on jätkuvalt meeletult aktiivne ning meenutab mulle oma korraldusega aina enam üht inimest. See, et neil aga materjalid kõik nõnda saadavad on, paneb mind igapäevaselt silmama kangakoguseid, mis üsna kergekäeliselt ära visatakse. Ilmselt on tegemist ka minu säästliku ja kokkuhoidliku mõtlemisega, aga no tõesti - nendest saaks ju midagi veel teha:) Aga ega ei tea ju, kuidas ma mõtleks siis, kui ma teaks, et ükskõik kui palju ma kulutan (veidi liialdatud, aga ok), saan ma ju alati uued asjad tellida. Nojah. Mis on aga tore, on see, et ta on niivõrd positiivne - seda ma pean temalt õppima. Selles suhtes, et kui tund on olnud täielik kaos, siis nopib ta üles ned vähesed üksikud positiivsed seigad ja õpilased, kes kaasa töötasid ja toob välja igast tunnist positiivse või siis nii, et kindlasti läheb paremaks ja nad tegelikult ju suudavad küll. Selline - usk õpilastesse ja paremasse tundi. Ärge valesti aru saage, et ta näeb vaid positiivset ja eirab negatiivset - oh ei - positiivse peale mõtlemine on aga ilmselgelt see, mis motiveerib edasi mõtlema ja töötama selle klassiga. Lihtne ja loogiline!

Samuti jõudsin järeldusele, et kui keegi kuskil ütles, et algajad noored õpetajad alguses kooli tööle lähevad, on nad naiivsed ja arvavad, et hakkavad suuresti maailmat ja õpilasi seejuures muutma. Seejärel avastavad, et see ei ole nii suurel määral võimalik ja et see ei toimi nii ning siis tuleb rutiin. No jutt jutuks. Kui aga mõelda selle käsitööõpetaja peale, kellega mina praegu tihedalt kokku puutun, siis peab nentima, et ta on n-ö säilitanud oma "naiivsuse", kuna siiani mõtleb ja loodab ta ning panustab maksimaalselt sellesse, et muuta maailma ja et kõik oleks kõigil perfektne. Seejuures on see veidi ohtlik, kuna hulluks ei tasu ju ka minna ja et kõigile niikuinii ei meeldi - aga tundub, et tema siiani on sinnapoole pürgimas, et see nii ei oleks.

Täna oli 7. klassis üks autismitunnustega poiss. Selliseid on siin üsna palju ja neil kõikidel on oma assistendid - midagi sellist, mida Eesti endale kindlasti mitte lubada ei saa. Tutvustasin siis end ära ja kui õpilasi aitama hakkasin, siis tema juurde minnes, ütles ta mulle, et küll mul on ikka imelik dialekt - ta ei tundu üldse nii sügava puudega, vaid pidi lihtsalt väga otsekohene olema. Nii me siis üritasime arutada ja jõuda selgusele, et see ei olegi ju minu emakeel, aga eks ma tean, mõned õpitud rootsikeeled kõlavad oluliselt rootsikeelelikumalt - nagu haaratakse see õige rootsi keel - mina seda etappi läbinud vist ei ole.

Täna jõudsin aga järeldusele, et just elementaarne viisakus on see, mis Rootsi lastel üsna tugevalt puudub. Ei mingit tervitamist, head aega ütlemist, palun ja aitähhist rääkimata. Puudub lugupidamine ja autoriteet endast vanemate vastu, mis tunduks ju nii... elementaarne, et see on olemas. Jälgisin täna käsitööõpetajat, kes kõikidele õpilastele eraldi klassist lahkudes head aega ütles - vaevalt 1/3 vastasid.... Rääkimata sellest, et õpilane võiks/peaks ju olema see, kes seda esimesena ütleb. Uskumatu, aga nii see on - kust seda aga Eesti lapsed õpivad ja Rootsi lapsed ei õpi?

Kooli koridor

Nüüd õhtul sõitsime aga Gimosse (sama linn, mida gümnaasiumis sai külastatud sõpruskooli raames - maailm on ikka nii väike?). Seal toimus mingi traditsiooniline maskide karneval - eriline ja omane Gimo traditsioon. Päris omanäolisi kosüüme võis sealt leida - eri sündmustest, mis 2011. aastal on toimunud, meelde jäänud. Minu lemmik oli Saabköpare, ehk papist tehtud auto, mille ümber liikub u 20 pilusilmseks tehtud inimest, ehk siis Saabi müümisest. lm oli aga niivõrd uskumatult tuuline, tuisune, külm ja kõle, et head pilti sellest oli täiesti võimatu saada.

Tagasi koju jõudes oli kõigil nii külm, et hakkasime Fika-tama - kohv ja tee pluss külmutatud kaneelirullid, mis maitsesid väga hästi kusjuures. Nüüd sain ka ühe pildi meist kõigist - tekib teil ettekujutus ka nendest inimestest, kelle juures ma elan - päris suur pere teine ja ilmselge naiste ülekaal ühe mehe ees:) 

 

Homme mõtlen küpsetada pererahvale miskit - nad on lihtsalt niivõrd toredad - rullbiskviit läheb vist loosi, aga millise täidisega küll....

PS! Väga paljud väga noored õpilased, pean silmas praegu poisse, on kõrvarõngastatud. Lihtsalt selline tähelepanek või nii:)

Rootsi head ja Rootsi vead

 

Ülim vaimustus vaheldub niivõrd äärmuslikult ja kiiresti ülima.. hmm.. ei saaks otse öelda, et pettumusega, aga pigem sellise üsna äärmusliku seigaga. Nimelt vaatan tugevasti alt üles sellele, kuidas praktikakooli käsitööõpetaja töötab ning kui suur osa tema käsitööainest on õmblemine. Seejuures jällegi... Õppida esmaskordselt justkui kuduma alles 9.klassis - no ma ei tea. Loomulikult võiks kõike olla võrdselt - mõeldes Eesti peale, siis ilmselt ka rohkem õmblemist, kuna vähemasti minu õpilasajal oli seda küll väga vähe. KUID - ei tohiks ju unustada ka teisi tehnikaid, millest hetkel paljud rootsi lapsed ei tea peaaegu mitte midagi. Üsna äärmuslik. Siiski - on väga väga palju, mida endaga kaasa võtta - tunda end kui käsn, kes imeb end igasugustest uutes ja huvitavatest ideedest ja teadmistest täis. Vad kul! Sest on mis on, õpingute ja käsitööõpingute koha pealt on rootslastelt ikka palju üle võtta, arvan ma - usun et jõuame sinna kunagi kunagi... paarikümne aasta pärast:)???

Niisiis olen üsna tugevas wow-efekti seisundis, kui järgmisel hetkel näen jällegi midagi, mida mitte kaasa võtta Eestisse - kuigi jällegi, ma ei tea ju veel täpselt, kuidas Eestis olukord praegu on. Nimelt mõtlen koolikiusamist - eks seda ikka on Eestis ka, aga fakt, et näen seda esmakordselt reaalselt Rootsis, tekitab sellise tunde, et... Ega seda ju ometi Eestis ei ole eks eks eks??!!! Vabakasvatus??

Igatahes oli oluord selline, et jalutasime käsitööõpetaja Ewaga väljas - seal koolis on selline kord, et kõik lapsed peavad lõunapausi ajal pärast söömist välja "mängima" minema või noh-- Värsket õhku hingama. Seejuures pean kindlasti ära mainima selles, kuidas reaalselt väljas käiakse - väljas on reaalselt 0 kraadi ja tugev külm tuul. Ma saan aru, et mina isiklikult olen väga suur külmavares, aga siiski - väljas on ikka reaalselt külm. Ja absoluutselt mitte ühelgi õpilasel ei ole salli kaelas, rääkimata mütsist, kinnastest või isegi jopest. KUI jope isegi on, siis on ta kohe kindlasti eest lahti. Tundsin end igatahes nagu väike eskimo, olles ikka n-ö enda või Eesti mõistes normaalselt kinni mässitud. Milleks külmetada või ei ole neil tõesti üldse külm? Ja siis on siin kodus mul üks 6-aastane neiu, kes köhib hullupööra, aga ei salli, mütsi, kindaid ega miskit. Ma saan aru, et liikumiseks tal ju vaid vanemate auto, aga kui laps peab ikka lõuna ajal pool tundi õues olema ja tal puudub selleks n-ö varustus... no ma ei tea - siin on see ilmselt normaalne ja nii peabki! Olgu!

Aga põhjus, miks me väljas kõndisime, oligi siis n-ö järelvalve tagamiseks, et midagi ei juhtuks. Õpetajad vahetuvad iga 25 minuti tagant. Nii olime siis meie. Ja no massides lapsed - kes on ikka üsna üsna mässmeelsed, vaenulikud ja agressiivsed - ikka kohe kätega kallale jne. Ning just juba 4 ja 5 klass. Nii siis oligi hoogu juurde saamas üks suuremat sorti kaklus, kahe 5.klassi poisi vahel ning loomulikult kõik teised poisid, hõlmad lahti, jope vaevu seljas, karjuvad ümber fight fight fight.. (kaklus kaklus kaklus). Selleks ajaks, kui meie olime jõudnud sündmuskohani, oli kaklus liikunud väikesesse ruumi, mis on n-ö garderoob. Seal hakkas Ewa poisse lahutama ning mis mind kõige rohem selle asja juures šokeeris, oli see, et poisid ei suutnud kaklust lõpetada ja kui õpetaja vahele astus, läks üks poiss õpetajale kallale ja siis võttis mul küll põlved nõrgaks ja tundsin, et ma lausa kardan seda 5.klassi poisikest - tõesti. Siis tekib jälle küsimus, et kust see ometi tuleb, et tal on suur soov inimesele kallale minna ja ma ei tea mida teha... Ilmselgelt vabakasvatus, kuna puudub nagu.. lubupidamine õpetaja vastu, autoriteet, et hallo, ma ei lähe ju õpetajale ometigi kallale, nii ei sobi juuu!! Kui vähegi võimalik, siis on see just see, mida nüüd siis MITTE tuua Eestisse!

Üldiselt on üsna selline...lohakas mentaliteet õpilaste seas. Kasimatus ja selline..hoolitsematus. Ei näinud täna peaaegu ühtegi last, kelle pea oleks olnud kammitud, sest noo.. laps ise teab, mida laps teeb ja nii ongi. Kui ütlesin käsitööõpetajale väljas kõndides, et lastel ei ole nagu suht koht midagi seljas, siis ta kostis selle peale vaid, et: "Aga ju tal on nii hea ja ju ta tunneb, et on soe ja eks ta ise otsustab, mida kanda - ei ole mõtet talle midagi ütlema minna, kuna ta vastaks niikuinii, et ei pane selga"! Ja nii ongi!

Oh jah - jälle nii paju mulli. 

Esimesed käsitöötunnid siis täna - kui grupis on nt 13 õpilast, siis täna oli nendest igatahes 8 poisid, kes alustasid õmblemisega. Tundub imelik? Oh ei - see on ju alati nii olnud! Millal aga juhtub see Eestis, et silmapilgutuseta liituvad käsitöö õmblemisega poisid ja keegi ei vaata justkui natukenegi "viltu" sellele? 3-6 klassis on kohustuslik nii tekstiilikäsitöö kui ka metalli- ja puidu käsitöö - klass jaotatakse pooleks - üks pool on esimene poolaasta tekstiilis ja siis puidus-metallis ning siis vahetatakse grupid. Nii lihtne see ongi! Aaa - huvitav on ka see, et ühtegi sellist suurt garderoobi ei ole, nii et enne igasse klassi sisenemist võetakse väliriided seljast (muidu ollakse koridoris ilmselt väliriietes) (ning koolis põhiline, loe: ainuke, riietus on dressid) ning saapad jalast ja sisenetakse klassiruumi, ilma jalatiste ega igasuguse koolikotita - kaks kätt taskus. "Tere, olen nüüd siin, mis teil mulle siin tunnis pakkuda on?"

Lõpetuseks veel nii palju, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda sõnad, mida olen pidanud inglise keeles lausuma, nii et olen suutnud vaid rootsi keeles end väljendada. Loomulikult on laused üsna konarlikud ja lihtsõnalised, aga see selleks. Õpetaja jutt tundub aga nii selge, lihtne ja loogiline, et paneb mõtlema, et no kuidas siis mina nõnda samuti ei suuda - see on ju nii kerge! (oleks see vaid nii). Pean aga tunnistama, et kui tuua mõtteliselt juurde ka kehakeele mõiste, siis seda olen ma ikka väga palju kasutanud. Ma isegi ei ürita oma sõlmes keelega midagi selgitada, kui saan seda oma kehaga ette näidata! Eks see kehakeel vajab ju samuti aeg-ajalt turgutamist ja arendamist:)

Miks küll meil ei ole nii nagu on Rootsis:)?

See asi kõik siin on ikka megapõnev! Nii nii palju sellist asja, mida võtta endaga kaasa Eestisse - mida Eestis kindlasti ei näe koolides, klassides või noh... käsitööklassides, kuid mis ei ole mitteteps võimatu. Sellised huvitavad nõuanded ja juhised, mõtted ja ideed, viisid kuidas midagi teha ning otseloomulikult - KLASSIRUUM, kus töötada. Seejuures võib aga kahtlust olla selles, kas saan kõiki mõtteid Eestisse kaasa tuua ning neid ka teostada - vaevalt. Aga on, mille poole püüelda. Loomulikult on asju, mida ei saa ja no lihtsalt ei saa Eestis läbi viia, kuid siiski on võimalik võtta sellest võimatust asjast tükike võimalikkust ja selles suunas mõtlema hakata.

Igatahes - nagu päeva pildist või koomiksist oli võimalik välja lugeda, oli minu tänane päev igatpidi täis üllatavaid momente või siis pigem... hämmastama panevaid momente, et kuidas ikka nii on võimalik, et nii on. Kujutan ette, et kui võtan ette oma Soome blogi aegsed postitused, siis umbes esimese nädala jooksul kirjutatud postitustest võib kindlasti välja lugeda samuti imestamapanevaid hetki ja vau efekte - nii ka siin Rootsis, üllatus üllatus. Aga lõpuks jõuame ikka selleni, et Skandinaaviamaid EI TOHI Eestiga võrrelda ja mõelda, et miks küll Eestis nii ei ole. Nii lihtsalt ei saa, kuna nii võib hulluks minna, nagu mina täna mõneks hetkeks tundusin minevat.

Kohtusin siis mina oma praktikakooli käsitööõpetajaga, kes tundus olevat küll väga meeldiv inimene, üliaktiivne, kiire, hoogne, reipsakas ja no supper. Mis aga kõige olulisem - täielik perfektsionist ja pedant, omades seejuures väga korraliku ja korrektse süsteemiga käsitööklassi, kus on absoluutselt igal käsitööasjal mitte ainult oma koht vaid ka üdini läbimõeldud koht. Kõlab kindlasti üsna äärmuslikult, aga pean tunnistama, et kaldun igatahes rohkem pedantsuse ja perfektsionismi poole kui et mul asjad pilla-palla oleksid - SEEGA pean tunnistama, et mulle väga väga meeldis ja tundus, et mulle istus see kõik kõik seal, mida nägin. Nüüd tuleb selline traditsiooniline lause, et "kui mina kord oma käsitööklassi saan ja käsitööõpetajaks hakkan, siis mina tahan ka endale sellist süsteemi ja korda ja sildistatud kohti, kuhu asju ära minna, vot". Kord ja süsteem - supper! Tean kindlalt, kes selle peale nüüd arvutiekraani silmates noogutab - tegid sa seda, Merit:P? Tundus nagu, et sulle võiks ka selline asi istuda või mis:)?

Loomulikult unustas käsitööõpetaja koheselt, et ma ikka päris rootslane veel ei ole, tulistas infot justkui kahurist ning mina siis üritasin noogutada, kui ma vähegi millestki aru sain. Seest võttis aga õõnsaks küll, kui esimene ülesanne, mis mulle ette anti ja paluti korraldama hakata, oli seotud õmblemisega, mis on ok, aga võimalusel valiksin ikka väikse näputöö kudumisvarraste või heegelnõela seltsis. Aga einoh, mis seal siis ikka, hakkasin loomulikult ülesannet täitma, nii kuis oskasin - lõpuks sain veel kiita ka (ma olen nagu väike laps, kelle silmad löövad särama, kui keegi kiidab, selline tunne oli küll). Aga no tore ju, kui keegi ütleb, et sinu töö on õnnestunud. Nii et siis esimene tööleht valmis juba täna ja pidi väidetavalt minema koopiamasinasse ja õpilaste kätte - vad kul!!:) (kui lahee!).

Üldiselt on aga nii, et nemad siiski käsitöötunnis ainult ja ainult õmblevad, nii et tuleb huvitav poolaasta. Tunnen justkui, et oleksin pidanud tegema enne siia, Rootsi tulemist ära niivõrd palju asju, et olla parem ja tunda end oluliselt enesekindlamana. Ilmselgelt tunnen ebakindlust rootsi keele ees, aga noh, selleks ma ju siin olengi ning üleüldse peaksin olema palju kvalifitseeritum või... parem selleks et siin olla. Aga nooh, see selleks, ei ole ju mõtet halada, nii et tuleb kuis tuleb:)

Lisaks sellele, et käsitöö klass oli vau vau vau, siis loomulikult võimanedasid selle käsitööklassi täisulikkust just need asjad, mis seal olid. Kõigil oma õmblusmasin ning õmblemiseks oma laud ja koht, seintel riulid, mis on täis kangaid, kastis täis lõngu, kõik väga väga korras, süsteemselt ära paigutatud, riiulid niitide jaoks, käärid omaette mingisugustes vahedes ning laual õpetaja ees kaks suurt pappkasti. Õpetaja avab need silma pilgutamata, võttes karpidest välja kindlasti sadade sadade eurode eest kõikvõimalikke käsitöövahendeid, sest...sest... see on normaalne! Sest õpetajatele tuuakse kohale kõik see, mida õpetaja on välja valinud käsitöökataloogist, mida võiks vaja minna - õpilased tulevad tundi ja valivad siis olemasolevast välja, mida ja kuidas teevad. Kas ei vajuta mitte suud lahti ja ei pane mõtlema, et no mismõttes! Ning mis kõige olulisem põhimõte, mida kuulsin (ja sain ka aru) iga kolmanda lausena käsitööõpetaja suust: "See oleneb kõik sellest, mida õpilane tahab, kuidas ta seda tahab, mida ta soovib teha - nii et... õpilane on kuningas". Plussid ja miinused?? 

See on ka vahva, et kooli koridori seinte peal on õpetajate erinevate aastate õpetajate pildid. Vahva vaadata, kes kus kuidas kui noor ja kui vana:)

Aaa ja üks seik tänasest hommikust. Äratus, ülestõusmine, vannituppa minema, vannitoast väljatulemine NING... Loomuliklt ei tõmba iga kord oma ust nõnda kinni, miks peakski. Jõuan vannitoast tagasi ning selle ajaga oli jõudnud kass minna minu tuppa, minu voodisse (siiani normaalne) ning põhimõtteliselt minu teki täis..hmm sortsutanud:)??? Nii et oli tore ja juba järgmise hetkega oli kõik koristatud, puhastatud ja ära korraldatud. Mnjaaa vahvad kassid:)

Kusjuures, ema, uusaasta lubadus mulle endale salaja ja nüüd ka avalikult - hommikul äratuskella enam mitte edasi keerata:) Ise ka ei usu - kas ei aja ometi naerma, või mis:)? Igatahes kolm viimast päeva on õnnestunud jeee:)

Mida? Kus? Kuidas? Miks? Rootsi keeles?

...Kui igast ilmakaarest tuleb positiivset tagasisidet selle kohta, et ma üleüldse omadega lõpuks Rootsi jõudsin ning blogi pidama hakkasin, siis ei tohi ju teid kui tõenäolisi minu blogi külastajaid kuidagi alt vedada! Lisaks tavalistele postitustele otsustasin, et hakkan, vähemasti katsun hakata iga postitusi juurde joonistama just seda mõtet ja emotsiooni, mille olen sellelt päevalt kaasa saanud. Siin siis nüüd minu esimene emotsioon ning esimesele postitusele järgmine postitus.

Kõigepealt siis sellest, milliste elajatega ma koos elan - selle all EI mõtle ma lapsi:) Nimelt kaks täpselt ühesugust kassi, kes erinevalt minu kassist Audrumail, on ikka väga väga agressiivsed, julged, nahhaalsed ja teab mis uudishimulikud. Lisaks sellele, et nad pidevalt käivad toas, mida võiksin justkui järgmiste kuude jooksul oma toaks nimetada (see tuba lihtsalt pidi neile väga meelt mööda olema), hüppavad nad lauale, kräunuvad, sahkerdavad end inu teki alla ning kui ma olen väga konkreetselt oma ukse sulgenud, otsustatakse väga püsivalt kaua ja kõvahäälselt hakata ukse taga kriipima, mis kostub vaikuses päris suure helina. Aga õnneks ei ole mul kasside vastu ei allergait ega mingit viha või mittemeeldimist, nii et las nad siis jagagu oma veidrusi minuga - peavad ju kuidagi tüüpilise Rootsi kassi kombeid mulle kui eestlasele tutvustama:)

Kahe viimase päeva jooksul, või siis kahe esimese päeva jooksul, olen enda jaoks kindlaks teinud ja tunda saanud rootslaste kuulsat märksõna "fika", mis tähendab igapäevast (mõtlen selle all tõesti IGAT päeva) kohvitamist lõuna ajal. Rootslased lihtsalt võtavad selle aja, istuvad maha, joovad oerhört mycket (uskumatult palju) kohvi ning naudivad üksteise seltskonda. Vahel isegi mitu korda päevas ja see tundub kohati veidi müstiliselt, kuivõrd püsivad nad selles on, aga see on nende traditsioon ning kohvi on nende parim sõber. Minu pereisa näiteks ütles, et ta joob päevas keskmiselt kümme tassi kohvi ning et see on väga normaalne - noojahh... Kuigi väidetakse, et just soomlased on need, kes maailmas kõige enam kohvi joovad!!?? peaksin mainima, et loomulikult ei õnnestunud mul Soomes mõnes peres elada ja nende elu n-ö "jälgida" ning võib-olla joovad nad kohvi tõesti veel rohkem, aga hetkel olen parajalt šokeeritud rootslaste kohvijoomisharjumusest.

Eile õhtul jõudsid minuni sellised huvitavad peakuminad, mis ilmselgelt tulenesid sellest, et olin korraga liialt koormanud oma ajukest teistsuguse keelekasutusega:) ...Hakkad magama jääma ja tunned, kuidas aju suriseb või viliseb või noo... selline imelik heli, mis ei ole kohe kindlasti mitte täielik vaikus. Hommikul aga jälle rise and shine ja loodad, et mõistad nende kiiret slängikeelt veidike rohkem kui eelmisel õhtul magama minnes!

Nii siis algaski täna hommikul minu esimene n-ö tööpäev uues koolis, uues linnas, uues riigis ja mis kõige tähtsam - uues keeles. Herre Gud (Oh Jumal)!! Nii palju uut informatsiooni ning teises keeles mõtlemist või vähemasti üritamist mõelda teises keeles, et poole päeva pealt su aju ei suuda enam grammigi rootsi keelt tajuda ja istun siis mina erinevatel koosolekutel tühja klaasistunud pilguga ja loodan, et keegi seda ei märka. Kuigi - ega nad vist arvagi, et ma suurt miskist asjast aru saan. Kõige paremad on ju loomulikult need diskussioonid, kus lisaks väga kõrgetasemelisele ja keerulisele keelekasutusele lisandub jutu lõpus küsimus minule, justkui oleksin ma kuulanud ja aru saanud, nii et... Ilmselt nad vist ikka arvavad, et kui juba siis juba - oskab see Kristiin kindlasti täielikult rootsi keelt!

Loomulikult tutvustati mind ka kõikidele õpetajatele ning direktorile - ei tahtnud otse direktorit pildistama hakata, aga sain ta õnneks siiski ühele pildile:)

 

Arvanud, et olen ainuke uus näolapike õpetajate seas, siis ei olnud see mitteteps nõnda, kuna tundub, et Rootsis harrastatakse väga suurel määral abiõpetajate kasutamist eri tundides, eriti veel siis, kui klassis on mõni erivajadusega õpilane (loogiline) ning selliseid õpilasi pidi neil ka olema. Nii oligi meid kui uusi inimesi tervelt 6 - ülejäänud viis peale minu teadsid aga väga täpselt, mida nad selles koolis teevad, milline on nende missioon ning üleüldse - said kõigest täpselt aru:)

Kool on armas, ühekorruseline kompaktne maja, tegelikult kaks maja. Koolis õpib 340 õpilast ja õpetab 40 õpetajat. Tundus mõnus ja vaba seltskond!

Koolist ja koolitööst siis nii palju, et täna oli tegemist vaid õpetajate koosolekutega - arbetslag. Oh isver, kuivõrd palju suudetakse läbi viia ja korraldada erinevaid gruppe ja grupitöid, rühmas töötamisi, mingi tulemuseni jõudmisi - kord ühed õpetajad ninapidi koos ja siis hoopis teised... Huvitav oli kuulata õpetajate eesmärke, soove, mida võiksid õpetajad saavutada, kuidas jne - selle teema juures olin isegi valmis ise sõna võtma, aga kuna mulle seda ei antud, siis ei hakanud end peale ka suruma:)

 

Diskussiooni ja arutlust tundus küll igatahes väga palju palju olema - minu mõte hajus siis, kui rääkima hakata teemal "trygghets- och trivselsregler" (ohutus- ja heaolureeglid). Sellist teoreetilist juttu on raske isegi eesti keeles kuulata, nii siis juhtus ka rootsi keeles.

Ja no loomulikult fika fika fika:) Alustasime hommikul kell 8 30 - kell 10 oli esimene fika. Siis tegime veel tööd ja olime aktiivsed ja siis oli kell 12 fika ning siis ka veel kell 2 fika, nii et ei saa imestada, kuidas inimesed kümme tassi kohvi päeva peale kokku suudavad koguda - ei tundugi ju nii võimatu! Puhketuba = püha paik!

Küsisin ka Ylva käest (minu otsene mentor ja perenaine, kelle juures elan), et kuidas ma üleüldse siia linna ja sellesse kooli sattusin, kuna olen alati mõelnud, et kuidas siis ikka oli, kui selgus, et ma stipendiumi sain ja et mulle "loositakse" kool, kuhu lähen. Asi tundus aga olevat nii (kui ma nüüd õigesti aru sain), et Ylva näol on tegemist väga aktiivse naisega, kes oli ise kirjutanud sinna programmi, et ala ta oleks huvitatud mõnest tudengist vms - nii siis jõuti sellise väikese koolini nagu seda on Gåvsta kool ning mina selle koolini. 

Vot... Üks eilne mõte veel... Istusin televiisori ees ja mõtlesin - lihtsalt suurepärased võimalused rootsi keele nägemiseks, kuulmiseks, lugemiseks! Mõistsin, et need olud, milles ma olen, soodustavad lihtsalt 125%-liselt seda, et saaksin arendada lõpuks just selles keskkonnas oma suure vaevaga õpitud rootsi keelt! Isegi ingliskeelsete filmide all jooksvad rootsikeelsed subtiitrid on niivõrd vahvad - saaks selliseid ometi Eestis näidatavate filmide alla tellida:) Igatahes kuklas tiksub koguaeg meeldetuletus - Kristiin, siin on sinu võimalus - võta sellest kõik mis võtta annab! Loomulikult teen seda, kuigi väga motiveeritult selle lause peale mõelda pärast rootsikeelset ajusurma on üsna võimatu! 

Aga mis siis muud kui kuminarohkete unenägudeni ning homme jälle!