Pole ime, et nii pikk vahe on kirjutamisele vahele jäänud,
kui vaja igal pool ringi tripitada ja asju asjatada. Millest küll alustada?
Esimene aprill tuli PEAAEGU tüngavabalt, kuniks Risto mulle
õhtul helistas Skypes ja küsis, et miks ma ometi tema kõnedele ei vasta – ta on
juba 4 korda päeva jooksul üritanud mind kätte saada. Mina tegin siis suured
silmad ja vastasin, et mismõttes, ühtegi vastamata kõnet ei ole, kuidas see
ometi võimalik on. APRILLL, vastati mulle teiselt poolt selle peale:) Hästi
tehtud, Ristoke:)
Esimene aprill oli ka perenaise tütre seitsmes sünnipäev, mida tähistati rohkete söökide ja suure suguvõsa kokkutulekuga. Me tegime pereemaga lõhepiruka ja mina tegin 11 aastase tütrega kaneelirulle. Siis veel veidi dumle kommi kooke!!?? ja teab mis kõike veel! Väga tore oli!
Seejärel viis mu teekond ming Göteborgi, kuhu ma ju nõnda nõnda kaua olen tahtnud minna. Üksinda reisisin ja no täiesti okei, rong oli väga väga mugav ja kiire ja loodus imeline - aina rohkem kevade poole liikudes. Ilmselt saan nüüd kogeda kahe kevade asemel hoopis kolme kevadet, kuna Göteborgis oli täielik kevad - kõik rohetas ja lilled õitsesid ja no suurepärane. Üksinda reisimisest veel nii palju, et ükskõik, kui palju ikka seda õiget perrooni ja rongi numbrit ei kontrolli, IKKA on veidi kõhe üksinda reisida. Üldse mitte selle pärast, et oleks mingi kartus, oh ei, aga no selline kahtluse moment, kui mõtled, et kas ma ikka olen õiges rongis või mitte! Õnneks läks kõik kenasti!
Reisimisest veel nii palju, et ilmselt olin kaks kuud tagasi, kui rongipiletid juba ära ostsin, esimene ostja, kuna minu pilet oli rongis kõige kõige viimane istekoht - hetkeks mõtlesin juba, et issand, kas üldse nii palju numbreid, mida minus sõidupilet näitab, on rongis olemas. Aga nii ma siis istutasingi end rongi kõige taha otsa, kus oli täpselt samaväärselt mõnus ja mugav reisi nautida.
Göteborgis võtsid mind vastu minu imearmsad käsitöö õpetajateks õppivad sõbrannad, kellega sai mõnusad kaks päeva veedetud. Siinkohal suured ja soojad tervitused Jaanale ja Jutale, kes nendega eelmisel sügisel kokku puutusid ning keda paluti väga suurelt tervitada.
Teisel päeval Göteborgis sain kokku armsa Kadriga, kes on sama programmiga nagu mina, praktikal Göteborgis ning nõnda külastasin tema praktikakooli. Kool oli ilus ja sümpaatne, kuigi pean tunnistama, et no minu praktikakoolike oli ikka nii pisike ja armsake, et oli veidi kõhe seal Göteborgi koolis olla. Loogiline - iga uus asi on veidi harjumatu, nii tõin ju ka paralleele oma kooliga, mis on kolme kuuga juba vägagi armsaks saanud. Kadri kool oli ka poole suurema õpilaste arvuga, nii et ei saa imestada, et minu kool on väiksem ja armsam:)
Päev möödus väga kenasti, sain näha mittemotiveeritud lapsi jällegi ning peab tunnistama, et ega ilmselt väga suurt erinevust siin Rootsis kohata ei saa - päris üldistusi ka loomulikult teha ei saa, kuid siiski.... Loodan südamest rohkem motiveeritumate õpilaste peale Eestimaal! Õpetajad on ka tihti sellised, nagu ilmselt olen ka juba kirjutanud varem, et tulevad ja teevad oma töö lihtsalt ära ja see, kuidas nad teevad ja millised on tulemused, ei ole nende jaoks eriti oluline. Eks jälle ei tasu äärmuslikuks minna ja mõelda selle peale, kuidas Eestis ju õpilaste tulemusi kogu aeg edetabelitesse pannakse - see ei ole ka võib-olla päris õige. Kuid tundub, et neil siin Rootsis sellegipoolest puudub midagi, nii õpilastel kui õpetajatel, mis viiks edasi ja motiveeriks.
Töömahud on ka ju minimaalsed ja 8 klassis tehakse asju, mida mina tegin kindlasti 7ndas, kui mitte varemgi. Näitena võiksin tuua ühe kuuenda klassi kodunduse tunni, kus tunni aja jooksul oli õpilaste töömahuks hommikusöögi valmistamine, mis tähendas, et tunni aja jooksul jagati õpilased gruppidesse ja grupis koos tõsteti singiviilud lauale, teine grupp tõstis või lauale, kolmas grupp pani munad keema ning neljas grupp kattis laua. Mis te arvate, kas õpilased olid rahutud ja suuremat hakkamist täis kui vaid vaev asju lauale tõsta? Otseloomulikult! Mina siis tegin veidi isetegevust ja noppisin kokku õpilased, kellel puudus tegevus (põhimõteliselt lihtsalt sõitsin õpetaja tundi sisse, aga ta vit isegi ei märganud seda) ning õpetasin neile salvrätikuid ilusasti lauale voltimist, kuna see, mida üks õpilane nende salvrättidega tegi, oli kõike muud kui ilus ja esinduslik. Õpilased sattusid aga väga suurde vaimustusse ja usun, et nad tundsin, et nad olid midagigi sellest tunnist õppinud, kuna tõesti - usun, et kõik oskavad sinki ja köögivilju lauale seada ja valmistuda ühe võileiva söömiseks. Oeh - tore oli:)
Käsitöö õpetajateks õppivad sõbrannad olid nii nii lahked minu vastu - korraldasid mulle igasuguseid tuure ja viisid mind igale poole - super. Mulle näidati nende käsitöö õpperuume ning tuuritasime ka linna peal palju ringi - küll pildike Gustav Adolfi kuju juures ning paadisõit merel või jõesuudmes - jõesuudmes vist pigem. Aaa, ning mis veel - nad õpetasid mulle nõelkudumist - nålbindning ong selle nimi vist rootsi keeles. Oh isver, kui saamatu ma alguses olin ja ei saanud konkreeetselt mitte midagi aru, mida nad mulle pöidla otsas ja mingi nõelakesega üritasid näidata. Küll aga pika peale päikese käes peesitades ja pusides, hakkasin aru saama ja koduteel rongis pusisin siis iseseisvalt ja sain vist isegi hakkama" Tack så mycket!!
Ning mis mind veel väga väga hämmastas ja üllatas, oli see, et üks tüdruk ütles, et loeb mu blogi - jah, sedasama eestikeelset blogi, mida praegu kirjutan. Otseloomulikult tekitas see kohe 56 küsimärki minus, kuna see on ju... eesti keeles. Aga vot ta on ilmselt nii suur fänn või ma ei tea, et kasutab minu iga postituse lugemiseks Google Transatorit. Oh isver - minu väljendid ja släng ja no kõik muu - kujutage siis tee, kuvõrd huvitavat ja "täiuslikku" teksti ta iga kord lugeda saab:) Vahva, ma olin nii meeldivalt üllatunud!
Nüüd olen Oma väikses metsakodus tagasi ning tunne on mõnus. Göteborgis oli küll tore, aga kui sõitsin tagasi mööda juba tuttavaks saanud teid, siis oli kohe väga soe ja mõnus tunne! Kui tagasi jõudsin, siis tegin veel õhtul hilja kräsupea tordi peretütrele, kes pidas oma sünnipäeva sõpradega. Mässasin ja pusisin ja no väga hästi sain hakkama. KÜLL aga, kuulutas tordilauas sünnipäevalaps kõva häälega, et selle koogi sees on hapukoor ning tema hapukoorega kooke EI söö, nii et mõelge nüüd ise, mis sellele järgnes - ka ükski teine laps ei võtnud tükikestki! Kui kerge on mõjutada teisi, kas pole. Kohe tuli sellega meelde minu lasteaia aegne mõjutatavus, kus üks tüdruk minu rühmas, kuulutas ka üsna kõva häälega, et tema leivakreemi EI söö ja sellest ajast peale ei söönud seda ka ükski teine rühmakaaslane, kaasaarvatud mina:) Tordi kohta vaid veel nii palju, et seda rohkem jäi seda täiskasvanutele, kes küll ei olnud palju, aga no mis siis!
Siis üritasin veel sünnipäevalastega n-ö bondida ning tegin neile kõigile näomaalingud - mõnuuuus!:) Usun, et vist jäädi rahule minu tegemistega ja valmisid igasugused erinevad liblikanäod ja luukered! Sain ka siin Rootsis populaarseks laste seas jeeee:) Näomaalingud tehtud, pandi end umbes nii riidesse, nagu seda teevad lapsed Mardipäeva ajal ning mindi küla vahele munadepühi uste taha soovima ja maiustusi vastu saama, nii et see traditsioon sarnanes vägagi Mardipäevaga.
Nüüd ongi nagu selline tunne, et just selle viimase nädala jooksul olen ma kuidagi eriti armsaks saanud kolmeaastasele ja seistmeaastasele perelastele. Eile hommikul tuli esimest korda kolme kuu jooksul kolmeaastane koputades hommikul mu ukse taha ja hüüdis kõvasti: "Kristiina, nüüd on aeg ärgata, ma tulen su tuppa nüüd":) Nii armas! Vahepeal minu nimi vaheldus Kristiini ja Kristiina vahel - nüüd viimased 3 nädalat on aga vaid Kristiina ja Kristiina, nii et ma olen ja jään tema jaoks Kristiinaks. Ning see tuba, kus ma elan, on juba n-ö ristitud Kristiina toaks, nii et loodame, et ta mäletab mind ikka kaua:)
