Sellel aastal olgu mul kaks kevadet!

Linnuke õla peal sosistas, et on soov uue postituse järele - aga palun!:)

Ilmad on meil ütlemata soojad ja mõnusad. Nüüd vist pidi millalgi veel korraks külmemaks minema, aga siiski. Jälgides Eesti ilmajaamu ning Postimehe online lehel looduse pilte, mis vaevu vaevu kevadet kuulutavad, on selge see, et mind ootab sel aastal ees kahe kevade kogemine. Imestada ei ole siin enam midagi ning olen harjunud sellega, et meil ei ole juba ammu lund ja meil on noh, kevad. Sõites aga tagasi koju, olen kindel, et kevad hakkab siis minu jaoks uuesti, kuna siis algab või on käes Eesti kevad. Mõnus, mulle meeldib kevad!

Koduigatsus on läinud ütlemata suureks ning algne idee sellest, et vahepeal koju MITTE minna, tundub hetkel küll väga vale otsusena... Kuigi ega ei või ju iial teada - kui oleksin koju läinud, võib-olla oleks mul veelgi raskem olnud edasi n-ö tagasi Rootsi tulla ja samas tempos edasi tegutseda. Seda ei saa aga enam teada, kuna valik on tehtud ning nüüd tuleb vaid lõpuni pingutada. Järgmiste nädalate liikumiskiiruse peale ei hakka ma üldse mitte mõtlemagi, kuna teadagi, mida rohkem selle peale mõelda, seda aeglasemini aeg liigub. Ei tule see lause ilmselt kellelegi üllatusena. 

Nädalavahetusse või pigem reede õhtusse jäi jälle üks ütlemata tore koosolemine erinevate õpetajatega. Nimelt oli üks õpetaja mulle suure suuga lubanud, et enne kui ma tagasi Eestisse lähen, kutsub ta mind enda juurde ja pakub krevette ja veini. Mina siis kirusin ikka tema kallal, et noooh, millal kutsud, vaat et varsti sõidan ju juba koju ära eks. No ja siis tuligi spontaanne kutse ala reede hommikul, et nonii, TÄNA õhtul.... 

 

Õhtu oli väga väga maitsev ja väga väga tore. See õpetaja (nagu tundub ka, et suht koht kõik teisedki õpetajad) elab väga väga uhkes majas ja no kõik oli udupeen ja selline Skandinaavia stiilis - valge ja modernne, samas väga õdus ja ilus. Nalja sai nabani ning toitu rohkesti üle naba, lausa kurguni. Tegemist oli kodunduse õpetajaga, kes meid külla kutsus, nii et kõik oli eriti eriti maitsev, lihtne ja hea. Istusin seal siis nende seltskonnas ja mul oli nii nii tore - talletasin selle hetke ja õhtu enda jaoks ja mõtlesin, et pagan - ma ei taha jätta seda toredat seltskonda ja minna tagasi Eestisse. Ma tahan.... ma ei tea, ma tahan kõike head ja korraga, aga selge ju see, et kõike head lihtsalt ei saa. Aga igatahes on mul ütlemata head mälestused, mida mitte keegi minult ära võtta ei saa.  

Nädalavahetusel sai veelgi ka asjalik oldud. Perenaise puhul on tegemist väga väga säästliku inimesega, kes uurib ja puurib kõik mitu korda enne läbi, kui ostab, kasutades igasuguseid erinevaid sooduskuponge (meenutab mulle üht inimest:P). Siinkohal peaks mainima, et siin Rootsis, kus kõik on nii paganama kallis, on selline eluviis igati teretulnud ja kasulik, kuna tõesti - enne mõtle kümme korda üle, kui oma raha millegi Eesti mõistes mõttetult mõttetult kalli alla magama paned. Igatahes -  perenaisele meeldivad väga lilled ja tahtis osta pikka lillekasti, MIS oli aga loomulikult liialt kallis. Kodust leidsime aga kasutamata puitpalke ja kopsisime ise lillekasti valmis ja oi kui rahule me jäime. Perenaine oli küll natukene skeptiline, et vaat siit ja siit ei jäänud nii kohakuti, aga ma tutvustasin talle isetehtud asjadega kaasnevad eluviisi - see tuli välja täpselt selline, nagu ta pidi välja tulema ning mida rohkem kiiksuga, seda omalaadsem ja erilisem. Ta vaatas mulle lihtsalt otsa ja naeratas ja noogutas - tore:) Peremees tasis samal ajal kive, vaatas naisi tegutsemas ja muigas aeg-ajalt. Mõnus asjalik päev!

 

Eile jooksis minu juurde üks viienda klassi õpilane, nägu naerul ja sära täis. "Kristiin, Kristiin, tead, kuhu mina kuu aja pärast perega sõidan? EESTISSEE:)!!" Nii tore oli sellist uudist kuulda ja no miks mitte veeta üks mõnus kevadine nädalavahetuse Tallinnas. Ta oli nii õhinal ja ootust täis, et otseloomulikult kergitas ka minu ootust Tallinnasse sõitmise suhtes. Väike erinevus on vaid selles, et minu puhul on tegemist koju sõitmisega, mitte kruiisiga Tallinnasse puhkusele sõitmisega. Igatahes oli tore, et nüüd tuntakse Eesti vastu siin koolis võib-olla vähekenegi rohkem huvi ja loodan, et olen suutnud latti ja arusaama tüüpilisest eestlasest kõrgel hoida. Loomulikult on ka erandeid - ma ei mäleta, kas ma sellest juba kirjutanud olen, aga alles hiljuti, pärast üle kahe kuu siinolekut tuli üks õpetaja minu juurde ja küsis: "Oot, millisest POOLA linnast sa nüüd pärit olidki?" Nujah, Poola siis Poola:)

Eilsesse päeva jäi ka üks suuremat sorti käsitöönokitsemine - üks esimesi asju, mida siin olen nõnda ise endale teinud. Ei tea, nii palju muud on kogu aeg mõttes ja teoksil, et olen oma näputöö täiesti unarusse jätnud - kurb kurb. Küll aga otsustasin ära kasutada võimalust pusida veidi õpetaja kapi otsas tolmukihi all oleva kudumismasina kallal. Nimelt tegin endale eile pika kollase salli, pikkuseks kindlasti üle 2 meetri ning aeg selle kudumiseks = 4 tundi. Ei ole paha tulemus. Need, kes vähegi teavad midagi kudumisest ja töö kiiruse ja mahukuse suhtest, võivad aru saada, et masinal kududes lähevad need read ikka oluliselt kiiremini. Loomulikult, nagu ikka, on erandeid, kuna no kes ei ole kudunud, see ei ole kudunud. Kui eile perenaisele salli näitasin ja ütlesin, et läks üsna kaua aega selle tegemiseks, siis ta vaatas mind ja küsis, et aga ikka kiiremini, kui käsitsi kududes, eks? Vastus on jah!

 

Natuke kasvatuse kirumist veel. Vabakasvatus ja bla bla bla, sama jutt nagu ikka eks... Noo ja mõtled, et see selleks, et lapsed võimutsevad ja ei kuula ja kamandavad jne. Aga see tunne võib ikka päris päris halb olla, kui laps ÜLDSE ÜLDSE ei reageeri vanema hüüdele. Eks see ole tegelikult kindlasti midagi üsna tavalist jne, aga lihtsalt mõnusalt piinlik tunne on isegi minul olnud, kui kuulmatus ja lapse võim löövad välja väljaspool koduseinu (koduseinte vahel ju on mis on ja eks vanemad ise teavad). Siis paneb nagu mõtlema, et jõle piinlik ja raske võib vanemal endal ka olla, kui ta peab nii palju vaeva nägema lapsega ja ei saa teda justkui avalikku kohta kaasa võtta, kuna lauseid selle kohta, et "Kelle laps see ometi on seal ja teeb seda ja teist ulakust" võib ikka üsna murettekitav olla. Mida siis ometi teha ja kust ometi alustada, et ei oleks piinlik lapsega poes käia? Eks ikka kodust. Et siis - tavapärane lause järjekordselt siia lõigu lõppu, et - kõik algabki ju nagu ikka, koduseinte vahelt - ulatudes nii kooli kui ka igale poole mujale. Lihtne ja loogiline!

Veel emotsioone... Oma ülikoolis ja erialas olen väga... pettunud? või kurb? või lihtsalt 56 küsimärki??? Ma ei hakka siin üleüldse midagi kirjatamagi, aga ilmselt tuleb hakata tegema suuri ja iseseisvaid tegusi - nagu ikka täiskasvanu eas tehakse ju:)