Aeglaselt veniv vaikus enne tormi?

 

Mõtlesin hetkeks, millest kirjutada, aga tegelikult juhtub minu elus siin ju iga päev miskit, mis oleks kirjutamist või vähemati mainimist väärt, nii et "nu kör jag"!

Tänane päev või õigemini õhtu on justkui vaikus enne tormi, KUIGI väljas tegelikult on tormine olnud juba terve päev. Minu elus läheb aga tormiseks ilmselt just homme, rahvsuvaheliselt naistepäeval, kuna astun üksinda, täiesti üksinda, 9. klassi õpilaste ette ja kavatsen nendega kaks käsitöötundi ühes ruumis veeta. Kirjutan sellest sellepärast nõnda äärmulikult, sest...sest... see lihtsalt ongi täpselt nii jube, nagu see tundub - kindlasti midagi Kaagvere kooli õpilaste sarnast, sest tõesti, see ja ainult SEE klass selles koolis on ütlemata ekstreemseid isiksusi täis, kes ei tunneta ei mingeid käitumis, viisakus ega.. ohutuse piire! Pluss äramärkimist vajaks ka fakt, et neid on 13 NING liialdamata tegelevad kõik erinevate töödega, on erineval kaugusel ning kõikide töö sisuks on õmblemine - enam "paremaks" minna ei saaks!

Kuidas on aga läinud minu senine nädal? Täpselt nii, et see nädal konkreetselt venib.. miks? Ma ei kujuta ette, üldse ei kujuta ette. See, mida oodata, kojutulekut ja kallite inimeste nägemist, selleni on ju veel nii nii palju aega, nii et loodan südamest, et sellele aeglasele nädalale järgneb kiirem ja kiirem ja kiirem ja kiirem nädal:)

Kuna olen olnud üksinda suures majas koos kahe identse kassiga, siis olen üritanud aru saada, kas üks kass on ütlemata nahhaalne või mõlemad kordmööda. Ilmselt... mõlemad kordamööda, kindlalt öelda ei oska. Ma saan aru, et nad on solgutamisega harjunud ja suure rahvamassiga, aga no tõesti... nüüd pean siis mina üksinda selle suure solgutamise KAHE kassiga ära tegema? Vabandust kassid, ma ei suuda:) Ja nad no ilmselgelt ei saa ju sellest vabandusest aru, nii et nad on nii nii... intensiivsed ja saavad nagu.. pahaseks, kui ma ei tegele nendega nii palju. Istun siis näiteks üks päev oma kirjutuslaua taga, tuleb kass, hüppab mulle sülle, siis kõnnib tooli ja tagaistme vahele ja hakkab end minu vastu nühkima.. Ning siis järgsku, hakkab mööda mind üles ronima minu kaela ja juuste poole ja siis lõpuks lööb kõik oma küüned mulle selga! Nii toredad kassid:)

Ja siis tahad ju ikka, et kassid oleksid koos kas õues või toas, näiteks kas päeval, kui olen ära, või öösel eks... Ja katsu siis järge pidada õhtuti kui kassid voorivad aina sisse ja välja sisse ja välja. Mõtled endamisi, et kui raske see ikka on - ja siis oled näinud viis korda, kuidas üks...või siis kaks kassi, tõeliselt identsed on vist... või kindlasti tulnud sisse...või läinud välja... Nüüd praegu on nagu mõlemad... vist....toas...:)

Ära märkimist vajaks ka kindlasti see, et asendasin oma pereema, kes on siis suusatamas, tunde esmaspäevasel koolipäeval. Nimelt andsin PRANTSUSE KEELT!:) Just nimelt - kui on keegi, kes lugedes nüüd kulmu kortsutas ja mõtles, kas ma kirjutasin valesti või kas ta tõesti oskab prantsuse keelt, siis vastus on EI! See prantsuse keele andmine oli pigem selline sümboolne ja ülesanded ette antud tundidega - suht koht loogiline või mis, kui minu prantsuse keele oskused on tõesti vaid merci ja ui tasemel (ma isegi ei tea, kuidas neid kaht sõna õigesti kirjutada). Prantsuse keele tund oli vaja anda kuuendale klassile ja mis tunni huvitavaks tegi, oli see, et vaid 50% õpilastest oli kohal. Erakordseks ja ilmselt ainulaadseks muutub aga tund siis, kui see 100% moodustavad kaks õpilast NING üks nendest puudub - JAH, mul oli tund ühe õpilasega. Eestis oleks selline tund ilmselgelt ära jäänud, aga siin ei jää vist kuangi ükski tund ära, nii et õpilane versus õpetaja - üks ühele klassis - tore oli:) Vähemasti oli õpilane kõrgelt üle keskmise siinse õpilase, nii et tund oli tõesti vahva ja mängisime memory mängu prantsusekeelsete loomanimedega sõnadega ja ma kusjuures jäin vaid ühe punktiga sellele poisile alla ja ta kiitis minu memory mängu oskusi - jumal tänatud, et olen seda palju enne mänginud, kuna sõnadest ei aimanud ma küll midagi, üritasin vaid sarnase kirjapildiga kaarte ja nende asukohta meelde jätta - õnnestus!!

Teine prantsuse keel oli kaheksanditega, kus käivad põhiliselt blondid pikad noored neiud, täpselt samasuguse välimuse ja suhtumisega töösse - ehk siis, null motivatsiooni ja hakkamist. Ette oli vaja olnud valmistada ühe riigi kota prantsuse keelne üldinfo, et see tunnis plakatile kanda - otseloomulikult oli see tegemata ning kuna sõnaraamatuid ei olnud ning kallist sõnaraamatust õpetajat ka mitte, siis ei olnud ju võimalik tunnis midagi teha. Minu käest üritati korduvalt küsida sõnu nagu hümn, rahvaarv jne, aga ma üritasin neile ikka jätkuvalt selgeks teha, et ma ju aitaks, kui saaks, aga ma tõesti tõesti kahjuks ei oska prantsuse keelt. Ja nii jäigi.... Tore tore - ega ma end eriti kasulikuna ja hästi ei tundnud, aga ega ma arvanudki, et hakkan nüüd üleöö prantsuse keele kõnelejaks:) Õpilaste iseseisvus töös aga? Palun, on ju nii, et Eesti õpilaste seas oleks seda natukenegi rohkem....?

Nüüd ei jõua ma praegu enam rohkem kirjutada, kuna ma hakkan juba kergelt närveerima homse segasummasuvila pärast! Perenaine, kes on suuskamas ja kes on selle klassi klassijuhataja, kirjutas mulle just sõnumi, et kui selle üle elan, siis ega palju hullemat olemas ei ole! Motiveeriv? Hirmutav?  Põnev?