Jäääääätis

Seekordne postitus tuleb visuaalse poole pealt väga igav, kuna mul ei ole ühtegi pilti lisada oma tegemistest - jumal tänatud, et mõtlesin selle joonistuste asja välja, siis vähemasti midagi. 

Vastus minu eelmise postituse pealkirjale "Aeglane vaikus enne tormi" on EI - tormi ei tulnudki õnneks või kahjuks. Ütleme nii, et ma olin tegelikult juba tormiks väga valmis, aga hea, saan oma tormiootused edasi lükata!

Nimelt läks mul nende üheksanditega üllatavalt hästi - mõtlen ise, et nii hästi kui nende tõsiselt ekstreemsete olevustega minna sai. Nende käitumise puhul tooksin paralleele näiteks halvasti käituva lapsega ja tema emaga - kui ema on läheduses, on käitumine oioi kui halb - kui ema aga läheduses ei ole, siis võib tegemist olla hoopis teistsuguse pea kukupai lapsega. Nii tundusid ka need üheksandikud mulle, kuna kui käsitööõpetajat ei olnud, siis unustati nagu see vastutöötamine ja negativism ära, ei viitsitud seda energiat sel hetkel minu peale kulutada ja nii oligi tulemuseks üsna rahulik tund. Kusjuures üks poiss oli esimest korda mütsita tunnis (seda öeldakse kogu aeg, et mütisd peast ja ta ei kuula kunagi) ning viksilt riides  ning töötas uskumatult hästi tunnis kaasa. Nii oligi nõnda, et poole tunni pealt oli ta oma tööga täiesti valmis ning siis naersime koos, kuna tunnistasin poisile, et me Ewaga tõesti ei olnud arvanud, et sa tunnis nii kaugele jõuad - ta muigas. Olin väga väga üllatunud ja ikka meeldivalt. Loomulikult oli neid, kes ei teinud mitte midagi, aga mõtlesin, et ei hakka torkima. Teate ju küll üht eesti vanasõna selle torkimise kohta - ei tasu. 

Nüüd siis olengi elus ja iseenesest üsna rahul, et tund läks täpselt nii nagu läks. Üritasin nendega suhtlust alustada ja küsida, et mille pärast ometi on käsitöö kui selline aine, niivõrd vastumeelne - see peaks olema ju üks kõige lemmikumaid tunde. Mulle vastati, et nõutakse liialt palju ja püsivust ei ole. No sellepärast ongi teised ained toredamad, et seal ei nõuta üleüldse mitte midagi. Oh issand, see efektiivsus ja töömaht on siin ikka nii nulli lähedale krutitud et....

Ma ei tea, kas ma nüüd väidan õigesti või on mul lihtsalt selline arusaam jäänud õpetajatest siin Rootsis või vähemalt minu praktikakoolis (ülerootsilist üldistust ei hakkaks tegema). Mulle tundub, et õpetajatel on kõikidel nagu kergelt ükskõik, mida ja kuidas nad oma tööd siin koolis teevad. Selles suhtes, et... Mulle tundub, et eesti õpetajatel on mingisugune missioonitunne ja vajadus teha oma tööd kõigele lisaks ka hästi, kuna vaevalt palk Eestis see kõikse motiveerivam asi on - peab olema midagi muud, mis toob õpetaja ameti juurde. Siin Rootsis on palk aga kõrge (võib-olla Rootsi mõistes madal, aga siiski elatakse väga hästi ära sellest palgast) ja tundub, et puudub selline süvenemine oma töösse. Iseenesest on ju hea mõelda, et ei võeta kõiki neid õpilastega seotud probleeme endasse ja suudetakse üsna stressivabaks jääda, aga jällegi tundub, et lastel lastakse lihtsalt..olla... Jõuame jälle selle vabakasvatuse sõna juurde ja nii see ongi - ei motiveerita ja ei nõuta lapselt väiksest peale midagi tegema, et lapsel tekiks kohusetunne ja arusaam, et ta peab koolis midagi tegema ka. Minu arvates oleks selline tagant utsitamine lapsele algusaastatel väga oluline, kuna hiljem on seda võimatu saavutada. Nüüd ongi nii, et ükskõik kui noor laps ei ole - ise vaatad, kuidas ja kui palju ja kas õpid ja teed siin koolis... Väike laps ei saa ju sellest aru, et ta peab midagi tegema ja kui ei nõuta ka, siis nii ongi, et no ma siis valin, et ma ei viitsi midagi eriti teha. Seda mõtet, mis minus on, on väga raske selgitada, aga jah - pinnapealsus ja liialt leebelt õppetöösse suhtumine jääb mulle silma nii õpilaste kui õpetajate puhul. Õpetajad küll teevad oma tööd ja annavad tunde, aga huvi selle üle, kas õpilasele midagi kohale ka jõudis ja kas räägitust n-ö kasu ka oli, see nagu puudub. Õpetaja tuleb, räägib, teeb ära, töö on tehtud, korras - minu osa on antud, lähme koju ära. Keeruline mõte ja ei tea, kas tõepõhja ka omab, aga mõte sellegipoolest. 

Minu nädalasel vabadusel ja suures toas teki all telekavaatamisel on nüüd lõpp - perekond on tagasi ning kassidel on nüüd olemas jälle solgutajad:) Esimene asi, mida 13 aastane tütar ütles, kui koju jõudis, ütles ta... vauu kui korras kõik on, las nii nüüd jäädagi. Seda siis seniks, kuni tuldi välja kõikide mänguasjadega, mis vajusid ükshaaval teekonnal lastetoast suurde tuppa radapidi põrandale ja sinna ka jäid. Nujah, nii ongi ju hubasem või mis:)? Kui väike 3 aastane laps koju tuli, hüüdis ta juheeeiii olen kodus, see on meie maja ja see seal on Kristiina tuba:) See oli ka armas hetk - äkki sellest toast, kus ma elan, saabki uue nimena Kristiina või Kristiini tuba, mitte igavalt öeldult - kontoriruum. 

Täna kohtasin kevade esimest sääske ja kärbest - sääsepoiss lendas juba väga reipalt, kärbes oli aga verandal, kõndis ja tugierdas imelikult ringi, lendamiseni veel ei jõudnud. Ilmselt veel uni silmis. Tänase joonistatud pildi valisin sellise, kuna väljas on meil juba täielik kevad, pluss 6 kraadi ja päike. Nii siis mõtlesin, kui tore oleks kuskil pargipingi peal jäätist limpsida ja justnimelt EESTI koorejäätist, mitte mingit Magnumi jäätist:) Eks varsti saab nii kevadet kui eesti jäätist - natuke natuke veel! 

PS! Meil lubatakse esmaspäevaks pluss 15 kraadi sooja - kas pole tore Eestist põhjapool asetseda ja omada nii kõrgeid kevadetemperatuure:)???

Aeglaselt veniv vaikus enne tormi?

 

Mõtlesin hetkeks, millest kirjutada, aga tegelikult juhtub minu elus siin ju iga päev miskit, mis oleks kirjutamist või vähemati mainimist väärt, nii et "nu kör jag"!

Tänane päev või õigemini õhtu on justkui vaikus enne tormi, KUIGI väljas tegelikult on tormine olnud juba terve päev. Minu elus läheb aga tormiseks ilmselt just homme, rahvsuvaheliselt naistepäeval, kuna astun üksinda, täiesti üksinda, 9. klassi õpilaste ette ja kavatsen nendega kaks käsitöötundi ühes ruumis veeta. Kirjutan sellest sellepärast nõnda äärmulikult, sest...sest... see lihtsalt ongi täpselt nii jube, nagu see tundub - kindlasti midagi Kaagvere kooli õpilaste sarnast, sest tõesti, see ja ainult SEE klass selles koolis on ütlemata ekstreemseid isiksusi täis, kes ei tunneta ei mingeid käitumis, viisakus ega.. ohutuse piire! Pluss äramärkimist vajaks ka fakt, et neid on 13 NING liialdamata tegelevad kõik erinevate töödega, on erineval kaugusel ning kõikide töö sisuks on õmblemine - enam "paremaks" minna ei saaks!

Kuidas on aga läinud minu senine nädal? Täpselt nii, et see nädal konkreetselt venib.. miks? Ma ei kujuta ette, üldse ei kujuta ette. See, mida oodata, kojutulekut ja kallite inimeste nägemist, selleni on ju veel nii nii palju aega, nii et loodan südamest, et sellele aeglasele nädalale järgneb kiirem ja kiirem ja kiirem ja kiirem nädal:)

Kuna olen olnud üksinda suures majas koos kahe identse kassiga, siis olen üritanud aru saada, kas üks kass on ütlemata nahhaalne või mõlemad kordmööda. Ilmselt... mõlemad kordamööda, kindlalt öelda ei oska. Ma saan aru, et nad on solgutamisega harjunud ja suure rahvamassiga, aga no tõesti... nüüd pean siis mina üksinda selle suure solgutamise KAHE kassiga ära tegema? Vabandust kassid, ma ei suuda:) Ja nad no ilmselgelt ei saa ju sellest vabandusest aru, nii et nad on nii nii... intensiivsed ja saavad nagu.. pahaseks, kui ma ei tegele nendega nii palju. Istun siis näiteks üks päev oma kirjutuslaua taga, tuleb kass, hüppab mulle sülle, siis kõnnib tooli ja tagaistme vahele ja hakkab end minu vastu nühkima.. Ning siis järgsku, hakkab mööda mind üles ronima minu kaela ja juuste poole ja siis lõpuks lööb kõik oma küüned mulle selga! Nii toredad kassid:)

Ja siis tahad ju ikka, et kassid oleksid koos kas õues või toas, näiteks kas päeval, kui olen ära, või öösel eks... Ja katsu siis järge pidada õhtuti kui kassid voorivad aina sisse ja välja sisse ja välja. Mõtled endamisi, et kui raske see ikka on - ja siis oled näinud viis korda, kuidas üks...või siis kaks kassi, tõeliselt identsed on vist... või kindlasti tulnud sisse...või läinud välja... Nüüd praegu on nagu mõlemad... vist....toas...:)

Ära märkimist vajaks ka kindlasti see, et asendasin oma pereema, kes on siis suusatamas, tunde esmaspäevasel koolipäeval. Nimelt andsin PRANTSUSE KEELT!:) Just nimelt - kui on keegi, kes lugedes nüüd kulmu kortsutas ja mõtles, kas ma kirjutasin valesti või kas ta tõesti oskab prantsuse keelt, siis vastus on EI! See prantsuse keele andmine oli pigem selline sümboolne ja ülesanded ette antud tundidega - suht koht loogiline või mis, kui minu prantsuse keele oskused on tõesti vaid merci ja ui tasemel (ma isegi ei tea, kuidas neid kaht sõna õigesti kirjutada). Prantsuse keele tund oli vaja anda kuuendale klassile ja mis tunni huvitavaks tegi, oli see, et vaid 50% õpilastest oli kohal. Erakordseks ja ilmselt ainulaadseks muutub aga tund siis, kui see 100% moodustavad kaks õpilast NING üks nendest puudub - JAH, mul oli tund ühe õpilasega. Eestis oleks selline tund ilmselgelt ära jäänud, aga siin ei jää vist kuangi ükski tund ära, nii et õpilane versus õpetaja - üks ühele klassis - tore oli:) Vähemasti oli õpilane kõrgelt üle keskmise siinse õpilase, nii et tund oli tõesti vahva ja mängisime memory mängu prantsusekeelsete loomanimedega sõnadega ja ma kusjuures jäin vaid ühe punktiga sellele poisile alla ja ta kiitis minu memory mängu oskusi - jumal tänatud, et olen seda palju enne mänginud, kuna sõnadest ei aimanud ma küll midagi, üritasin vaid sarnase kirjapildiga kaarte ja nende asukohta meelde jätta - õnnestus!!

Teine prantsuse keel oli kaheksanditega, kus käivad põhiliselt blondid pikad noored neiud, täpselt samasuguse välimuse ja suhtumisega töösse - ehk siis, null motivatsiooni ja hakkamist. Ette oli vaja olnud valmistada ühe riigi kota prantsuse keelne üldinfo, et see tunnis plakatile kanda - otseloomulikult oli see tegemata ning kuna sõnaraamatuid ei olnud ning kallist sõnaraamatust õpetajat ka mitte, siis ei olnud ju võimalik tunnis midagi teha. Minu käest üritati korduvalt küsida sõnu nagu hümn, rahvaarv jne, aga ma üritasin neile ikka jätkuvalt selgeks teha, et ma ju aitaks, kui saaks, aga ma tõesti tõesti kahjuks ei oska prantsuse keelt. Ja nii jäigi.... Tore tore - ega ma end eriti kasulikuna ja hästi ei tundnud, aga ega ma arvanudki, et hakkan nüüd üleöö prantsuse keele kõnelejaks:) Õpilaste iseseisvus töös aga? Palun, on ju nii, et Eesti õpilaste seas oleks seda natukenegi rohkem....?

Nüüd ei jõua ma praegu enam rohkem kirjutada, kuna ma hakkan juba kergelt närveerima homse segasummasuvila pärast! Perenaine, kes on suuskamas ja kes on selle klassi klassijuhataja, kirjutas mulle just sõnumi, et kui selle üle elan, siis ega palju hullemat olemas ei ole! Motiveeriv? Hirmutav?  Põnev?