Värvilise liblikalise suve terviseks!

Vabandan suurelt ja sügavalt, et ma ei ole niivõrd pikka aega kirjutanud. Kas sellepärast, et olen juba salaja Eestisse tagasi tulnud ja Rootsi blogile kriipsu peale tõmmanud? Oh ei, mina ikka siin ning ei mingit Eestit – veel! Nii palju on olnud sarhmerdamist lihtsalt – mul ju käsitöö ja rootsi keel ka ja siis jookse ühest tunnist teise ja assisteeri ja ole asjalik ja tee seda ja planeeri, mõtle toda... Igatahes võin kindlalt öelda, et mul läheb üsna tegusalt!

Kevad on täielikult käes ning see on mõnus mõnus mõnus. Linud laulavad, täna oli pluss 15 kraadi ning lumest ei ole haisugi enam. Tuul, mis põski paitab, on mahe ja soe. Uskumatu kas pole? Siis loen Eesti uudiseid lörtsist ja sellest, kuidas selle ja selle järve jääle enam minna ei tohi – ilmselt on teil seal ikka rohkem talve ja vähem kevadet kui mul siin põhjapool – müstika.

Eelmise nädala lõppu, ehk reede õhtusse jäi väga väga mõnus väljaskäik väga toredate hetkel võin öelkda, et töökolleegidega. Minu mentor, siis üks erivajadustega laste õpetaja ja siis veel üks assistent (neil on seda lisa assistendi personali nii palju, et ainult võta ja kasuta – saad ala igale lapsele igaks päevaks peaaegu uue inimese abiliseks). Käisime väljas söömas ja siis jõudsime isegi klubisse välja, kus esines Rootsis tuntud ning ka kindlasti suurematele Eurovisiooni fännidele tuntud Rootsi lauljatar Charlotte Pirelli, kes võitis (nagu te kindlasti kõik mäletate ja ära tunnete) 1999.aastal Eurovisiooni lauluga „Take Me To Your Heaven“. Laulaksin nüüd teile seda laulu hea meelega või lisaksin siia video sellest laulust, aga kuna see blogi süsteemid ei kannata väga videosid, siis ma seda ei tee – otsige youtube’ist kui teid huvitab – kindlasti tuleb tuttav ette.

Eile käis Taavi, kes oli samal Comeniuse programmiga praktikal põhjas Kramforsis, mul külas, vaatamas ja kiikamas, kuidas mul siin see elu käib, kuna mina tegelen ju põhikooliga, tema tegeles gümnaasiumiga, nii et väike vahe ikka sees. Kuna mina olen pidanud oma kooli üsna ekstreemsete laste kooliks, siis ta kinnitas mulle vähemasti eilse nähtu põhjal, et MINU lapsed on siin ikka väga vaiksed ja korralikud, nii et tuleb ilmselt rahul olla ja mures õpetajatele ka kinnitada, et tegelikult on teil ju siin kõik vägagi hästi:) Käisime siis ka Uppsalas ringi, tutvustasin ja näitasin talle linna, nii palju, kui ise kursis olin ja käinud näinud olin ja sõime pehmet jäätist, mis maksis umbes 3 eurot – väga väga magus raha maitse oli küll:)

Kodus on lapsed vanemate üles võimu võtmas – käsitakse ja karjutakse, nõutakse ja kamandatakse. Nii vahva jälgida ja mõelda, et oi mida mina küll kõike teisiti teeksin. Ma ei arva, et see on õige, et lapsevanemad vähemalt korra päevas vabandavad oma laste ees, et oi, näed sa tahtsid seda sööki, aga tegime selle, sa ei taha seda süüa, anna andeks, kohe teen midagi muud. Või siis sama riietega, mida lapsele pakkuda ja mida laps kindlasti ei taha selga panna – oi vabandust, kohe otsime sulle midagi muud. Mida laps selle peale teeb? Nõuab ja kamandab aina enam, kuna teab, et kui see või teine asi talle ei sobi, siis ta ei pea seda võtma/tegema/selga panema. Mismõttes nagu... Ma ei tea, kas saite mu mõttest aru, aga mina igatahes käituksin teisiti – täna on toiduks see ja homme paneme selga need riided. Üldse mitte liialt karmilt ja kurjalt, vaid see oleks ilmselt minu peres midagi loogilist ja tavalist, et toit on toit, mida sööma peab ja ei ole nii, et ma hakkan sulle erarooga tegema, vastavalt lapse soovidele, mida võivad muutuda iga 5 minuti tagant. No eks näis, ega ei või ju iial teada, mida ja kuidas ma kunagi tegema ja käituma hakkan! Alati on ju kerge kriitiline olla ja mõelda, et oi kui teistmoodi mina küll teeksin...

Üks kirumine veel – ei ole mina kuulnud ühegi lapse suust, pean silmas just perekonna kaht last, kolmene ja kuuene, et nad oleks kunagi öelnud sõna „palun“ või „aitäh“. Silme ette tuleb ikka selline minu mõistes tavaline eesti pere, kus lapsele antakse küpsis ja küsitakse – „mis sa ütled“ ja oodatakse pikisilmi sõna „aitäh“. Siin aga, nagu ma juba kirjutasin, nõutakse ja käsitakse, elementaarsest  võlusõnast „palun“ ei ole haisugi. Huvitav, kas see mõte läheb ka vabakasvatuse alla? No ja siis arutame ja mõtleme pereemaga, et kuidas need õpilased koolis ikka nii ebaviisakad on... Aga no ma ei tea, võib-olla see lihtsalt ongi selline nende mõistes normaalne käitumine, mis peredel kodus on ning sellega kaasnevalt ka kooli jõuab. Ise võib-olla vanemad ei saagi aru, et lapsed võtavad võimust kodus ning et see on tavaline, et nii käitutakse. Võiks mõelda, et tegemist on hellitamisega, aga ma ei tea...siin Rootsis on selle käitumise ja kasvatamise asi ikka veidi teisiti – ei nimetaks seda hellitamiseks, vähemalt minu silmis mitte.

Rootsi keele tunnis rääkisime erinevatest keeltest ning kõik viiendikud olid väga väga asjalikud soome keele rääkimisest ja arutamisest, eesti keelega võrdlusi aga ilmselgelt ei osatud tuua – tore oli ikkagi. Samuti oli meil tund folksagor – muinasjuttudest. Mina mina siis tegin? Valmistasin ikka korralikult ette – kas Eestil on ka oma muinasjutte? Ikka on, näiteks ahjualune. Tõlkisin mina siis poole ööni ahjualuse muinasjuttu rootsi keelde ja üritasin neile tunnis selgeks teha, et mis kus mida:) See oli naljakas ja huvitav kogemus minu jaoks – loodan, et ka lastele miskit uut kõrva taha jätmiseks.

Eile oli kolmanda klassiga käsitöö tund, kus oli see poiss, kes loopis toole ja lubas meid õpetajaid ala üles puua õmblusniidiga. Nüüd on tal assistent, kes saab temaga väga kenasti hakkama. Just eile hakkas ta ometi normaalselt tööle ja isegi õmblema, mis talle ilmselt ka täiesti kenasti istus ja meeldis. Miks on aga ometi nii, et kui asjad hakkavad just hästi minema, peab midagi juhtuma? Nimelt õmbles ta endale nõela sõrme. (tulevad endalgi judinad peale jälle, kui sellest kirjutan). Mis aga kõige hullem, siis tekkis ju reaktsioon sellest valust, nii et ta tõmbas näpu nagu õmblusmasina alt ära, aga nõel oli veel sõrmes (mõnus eks) ja no siis oli verd kui palju ja istuv poolminestanud poisike kraanikausi juures, näpp külma vee all. Ta oli aga ise väga vapper ja ei tahtnud üldse välja näidata, et tal oli valus ning saime plaastri kenasti sõrme peale, nii et loodan nüüd südamest, et tal ei teki käsitöö aine mittemeeldimisest mingit hirmu õmblusmasina ees, et me siis jälle ei suuda teda tööle rakendada. Oh kui kurb!

Aa, esmaspäevast veel üks seik. Üks õpetaja oli haigeks jäänud ning tuli siis minu mentor minu juurde palvega üheksandikele (nendele kõige ekstreemsematele) õpilastele ajaloo tundi anda. Mina kehitasin õlgu ja ütlesin, et vabalt võin seda teha. Ega nad mind ära ikka ei saa tappa ja no mis ikka juhtuda saab – kui õpilased ei oska käituda ja ei tööta tunnis kaasa, siis hetkel siin, ei ole see minu mure, kuna usun, et ei mina ega ükski teine õpetaja enam NEID üheksandikke muuta ei suuda. Seda on mulle kinnitanud iga siin koolis õpetav õpetaja, et selle klassiga oleks pidanud tehtama juba ammu midagi (pidades silmas just kaht kõige hullemat poissi) ning et nüüd, kui jäänud on vaid üks kooliveerand, ei ole siin enam suuri imetegusid ja muutusi loota.

Nii ma siis andsingi ajaloo tunni neile:) Olgu olgu, tegemist oli iseseisva tunniga ja ma ei hakanud neile rootsi keeles rääkima teisest maailmasõjast. Minu rootsi keel on paremaks läinud, aga sellist teksti sellegipoolest ma ei valda, oh ei. Oleksin ju võinud seda inglise keeles teha, aga kuna ma olen oma inglise keele täielikult kuhugile aju tagumisse viiekordsete lukkudega kappi ära peitnud, siis ei oska minu mõttemaailm praegu rohkem vastu võtta, kui eesti ja rootsi keelt (hea seegi).

Osa klassist olid vaiksed ja rahulikud, nagu ikka ning siis olid need lärmakad ja laaberdavad tunnisegajad, kes läbivalt üheski tunnis midagi ei tee – huvitav, kuidas nad saavad nii ja mis neist edasi saab? Milline on aga motivatsioon, kui hindeid neile siin ei panda ning nad teavad, et üksõik kuidas nad käituvad, koolist neid välja ikka ei visata. „Supper, eks ma siis võin ju siin koolis mõnel päeval niisama hängimas käia“. Poole tunni pealt seisin aga klassi ukse ees ning mind vaatasid ülevalt alla viis suurt, minust peajagu pikemad poisinolki, nõudmaks klassist väljaminemist ja no mis on siis minul võimalik teha...? Öelda, et eiei poisid, istuge nüüd ilusasti maha ja hakake tööle? Tulemus: tuhin minust massiga mööda ja no hakka siis viiele suurele mehele üksinda kuidagi vastu – polnud mõtteski. Mulle aga öeldi pärast, et isegi hea, et nad sul nii kaua tunnis püsisid, nii et great success??

Nii, nüüd on vist mingiks ajaks emotsioonidest jälle end tühjaks pigistanud. Eks neid emotsioonide tule veel ja veel või siis kindlasti halan samadest asjadest siin blogis veel ja veel:) Kui ma ikka nendest lastest Ristole ka räägin, et issand kuidas ikka ja mis ikka, siis ta ka juba vastab, et aga Krissu, sa ju tead seda kõike juba ja oled seda kõike näinud ja see ei ole ju midagi uut (andes teada, et ma ilmselgelt kordan oma juttu ja sarnaseid emotsiooni juba mitmendat korda) aga no ikkagi – kuidas ja miks ikka saab nii ollla – jäängi vist sellest kirjutama ja rääkima veel pikaks ajaks, nii et kõik kallid sõbrad, kui ma tagasi olen – olge valmis, te kuulete neid blogi jutte veel ja veel:)

Täna nägin esimest korda juba väga värvilist liblikat, nii et tulemas on erksavärviline, kirev ja väga eriline suvi:) Jääme suve siis ootama!