Suurlinna ja jääkeegli lummuses

Mulle meeldivad sellised nädalad, kus töö-koolikohustused lõpevad kolmapäevaga ning ees on kaks teistsugust päeva ja siis veel kaks puhkepäeva. Selline on parajasti minu nädal, kuna neljapäevase ja reedese päeva sisustasin, või tegelikult sisustati minu eest ära seoses Comeniuse programmi kohustusliku kohtumisega, kus kõik Comeniuse stipendiumi saanud õpetajapraktikal olevad tudengid üle Euroopa kokku said. Toimus see kõik Stockholmis, nii et sai jälle Stockholmi sõidetud – viimase kahe nädala jooksul kaks korda seal juba käinud, nii et nagu juba kerge harjumus!

 

Seltskond oli väga kirev ning huvitav oli kohtuda kõikide nendega, kes kogevad ja näevad samuti Rootsi kooli ja seal õppivaid õpilasi. Arvasin kusjuures, et minu muljed on teistest oluliselt äärmuslikumad, pidades silmas väga suurel määral üsna problemaatilisi, motiveerimatuid ning laisklevaid õpilasi koolis. Minu üllatuseks olid aga pea kõikide praktikantide muljed üsna samad ning me jõudsime ühisele järeldusele, et Rootsi koolisüsteem, mis oli justkui teada tuntud oma kõrge kvaliteedi ja hea süsteemi poolest, on tänaseks saanud müüdiks. 

Mis oli aga eriti šokeeriv, oli see, et no inglise keel eks – mis see siis ikka ära ei ole, see on ju loogiliselt võttes alati ja kogu aeg ühtlaselt suus... OIOIOI, ma olin terve esimese päeva ikka totaalse aju errori küüsis, kuna tõesti, liialdamata alusasin juttu inglise keeles ja lõpetasin jutu rootsi keeles, rääkimata siis igast kolmandast sõnast jutu sees, mis oli ka rootsikeelne. Tõeliselt keeruline oli inglise keelt rääkida, kui olen kogu aeg rootsi keeles üritanud hakkama saada. Mis tundeid see aga minus tekitas? Oleks siis olnud selline tunne, et oi, olgu, inglise keelt ei oska, aga rootsi keel ju perfektne mul, oh ei. Umbes täpselt selliseid tundeid tekitas see olukord, et no pagan, ega ma siis nüüd ju rootsi keelt KAA ei oska ja nüüd ei oska ma enam inglise keelt ka, nii et....:) Ja no ükski Euroopast tulnud paktikant ei osanud rootsi keelt, andes koolis vaid inglise keelt või inglise keeles tunde, nii et vestluskaaslase rootsi keeles mul ei olnud ning minust ei olnud ka väga head inglisekeelset vestluskaaslast nendele! Ajee!

Kahe päeva jooksul olid emotsioonid üsna laes, kui sai ikka ja jälle räägitud sellest, kuidas siin Rootsis on kõikidel õpilastel olemas kõikvõimalikud materjalid, võimalused suurepärase hariduse omandamiseks, aga seda ei väärtustata mitteteps ning entusiasm ning õppimishimu peaaegu puuduvad või on siis väga minimaalsed. Samuti jõudsime ühiselt järeldusele, et õpetajate väärtustamine on samuti pea olematu – elemntaarne viisakus ja lugupidamine õpetaja kui täiskasvanu suhtes. Kõrvalpõikena kohe näide minu kolmapäevasest koolipäevast, kui üks tüdruk kolmandast klassist istus oma õmblusmasina laua taga, tõusis siis püsti, viibutas näpuga minu suunas ja hüüdis üle klassi: „SINA, tule siia, mul on kohe abi vaja, minu masinaga on midagi valesti!“ Olin hämmingus ja vastasin talle: „Kui sa oled otsustanud minuga viisakamalt suhelda, siis ma mõtlen selle peale ja tulen“. Mismõttes nagu – kas on tõesti keeruline kätt tõsta ja oodata, kuni ma tulen – kõik see, millest me käsitööõpetajaga õpilastele tegelikult iga päev räägime – elementaarne viisakus???

Mõeldes veel hetkeks selle sama kolmanda klassi peale, tekib kurb tunne, kui näen, kuidas 7st õpilasest umbes 3 olid aasta alguses jaanuaris, kuidagi hämmastavalt negatiivsed käsitöö õppeainest. Nüüd tundub mulle aga, et negatiivsust on klassis aina enam – miks küll? Ma ei pea silmas praegu minu kui õpetajatööd, vaid pigem positiivsete laste mõjutatavust muutmaks negatiivseks. Miks ei ole nii, et positiivsust tuleb rohkem, vaid on vastupidi? Negatiived poisid käivad klassis ringi, teevad lollusi ja ässitavad vaikselt teiste õpilastega rääkides õpetajale vastu rääkima – ning no need õpilased arvavad ka, et see on naljakas, et oleme kõik koos õpetaja ja käsitöö vastu ja on niivõrd mõjutatavad, et lähevad poiste lollustega kaasa? Olgu – jutt käib üsna ekstreemsest klassist, aga ikkagi... Ja nüüd ongi nii, et 7st õpilasest on üks tüdruk ainuke, kelle puhul on näha, et ta töötab korralikult kaasa ja mis kõige murettekitavam – on need negatiivsed, kes hakavad narrima seda üht positiivset, kuna ta on... positiivne, töötab kaasa ja teeb nii, nagu peaksid KÕIK tegema. Oeh, keeruline jutt ja keeruline olukord, ei miskit muud!

Tagasi aga Stockholmi... Nii nagu sai mainitud, oli väga tore kohtuda eri inimestega üle Euroopa. Jõudsime aga järeldusele, et kahju, et see kohtumine alles nüüd, märtsis toimub, kuna paljud juba lahkuvad ja praktika on läbi saanud. Sisu poolest oli kohtumine – ütleme nii, et kriitiliselt võttes, suhteliselt mõttetu ja aegunud, kuna  esiteks omas kohtumisel räägitud info seda, mida peame praktika jooksul tegema (seda me ju juba kõik teeme ja kohtusime ju enne praktikat ka, et teada saada, mida me peame HAKKAMA tegema – loogiline) ning kuidas oma kodumaad õpilastele tutvustada (seda me ka nagu enam ei tee, kui kõik teavad, kust praktikant tuleb ja praktika on juba poole peal või hoopis peaaegu läbi). Eriti naljakas oligi kusjuures Taavi, Eesti praktikandi olukord, kelle praktika oli läbi saanud veebruari viimasel päeval ning siis räägiti kaks päeva põhimõtteliselt sellest, mida võiksime/peaksime praktikal tegema. Mina ikka müksasin Taavit ja soovitasin tal kõik need asjad läbi proovida – tema, kes sõitis eile Eestisse ja tõmbas praktikale juba joone alla. Naljakas!

 

Stockholmis oleva hosteli, kus ööbisin, leidsin kenasti üles ja see oli selline väike kajut keldrikorrusel – ei aknaid, ei isiklikku toaletti. Aga kõik oli väga kena ja vaid üks öö ja ma olin sellest teadlik, nii et mina jäin rahule. 

Üldiselt pean end kiitma, kuna funktsioneerisin üksinda tegutsedes nende kahe päeva jooksul üsna hästi. Loomulikult tekkis suurlinna tunne, kuna Stockholm tõesti – ON suur linn ja ma oleks tahtnud palju enam näha, aga sain hakkama. Kaart käes ja leidsin kõik kohad kergesti üles, olin igal pool õigeaegselt, planeerisin oma aega hästi ja no – väga hästi läks kõik! (Üsna tihti tundsin end kusjuures täpselt nagu see käsitööõpetaja, kes kontrollib mitu korda asjad üle – arvan, et see käib ka suurlinnas liikumisega kaasa – kas rahakott on ikka olemas, mitmenda perrooni pealt see rong nüüd läks jne jne. Muigasin igatahes endamisi, kui olin umbes 5 korda üle kontrollinud, et jah, just see kell ja seal kohas pean olema). Aga ega ma kogu aeg ka üksinda ei olnud, oh ei:). Rändasime ka seltskonnaga koos päris palju ringi ning mind viidi väga väga vahvatesse second hand poodidesse, kuhu ise tavapäraselt ei ole sattunud – super! Nii palju siis Stockholmist, kuid pikendan oma postitust veelgi, KUNA...

...Eilne reede õhtu ei lõppenud sugugi mitte vaid Uppsalasse tagasi jõudmisega. Nimelt oli korraldatud kõikidele minu kooli õpetajatele ühine vabaajategevus curlingu mängimise näol ja see oli tõesti tõesti tõesti väga väga vahva! Kõrvalepõikena jällegi asjaolu, mis selgus Stockholmis teiste praktikantidega rääkides, et mina olin pea ainuke, kes sai oma mentoriga hästi läbi (olgu, ma elan tema juures ja suhtleme küll enam, aga siiski). Enamik mentoreid ei tunne üldse huvi praktikandi vastu, rääkimata mingitest õpetajate vabaaja koosviibimistest ning praktikandi kaasamisest. Nii ma siis olingi nii rahul oma olukorraga siin põhimõtteliselt täiesti metsas ja asustamata kohas, oma väikse toreda kooliga:)

Naeratus mentoriga:)

Curling ehk kurling ehk jääkeegel– see sama jää peal libisemine, mida kõik kindlasti televiisorist on näinud ja tundub selline mõnus kerge liuglemine. Oioi, kui keeruline see oli, aga õnneks vaid alguses – eks ikka alguses ei saa vedama, pärast pidama:) Jalga antakse sellised spetsiaalsed jalanõud, millest üks libiseb, tein eei libise – kui valid vale jala mille peal seista (selle libiseva), siis oled kohe känsti pikali – reaalselt! Meil oli aga väga väga lõbus ning lõpuks sain isegi MINA ühe kurlingu kera või palli või mis iganes asja sinna õigesse kohta, ringi sisse libistatud. 

Kurling lõppes meil pärast kella 9 õhtul ja siis oli veel suur pidulaud meid ees ootamas, nii et no katsu siis õhtul hilja enam mitte süüa! Nüüd igatahes olen nädal aega üksinda oma mentro majas, kuna nad sõitsid perega põhja suusatama, nii et nüüd ma üksinda nii hilja enam ei söö, ma luban:) Kvaliteetaeg maja ja kahe nahhaalse kassi seltsis alaku!!

Mis sai tehtud, mis jäi tegemata?

Mõtlesin, et kogun kokku kõik vaheaja jooksul juhtunud sündmused ja kirjutan siis siin pikalt ja laialt oma seiklustest, aga avastasin nüüd, et ma ei olegi nagu suurt miskit palju teinud vaheaja jooksul - tüüpiline kas pole? Vähemasti ei miskit kasulikku, mida vaimusilmis mõtlesin, et äkki ikka suudan teha - vastus on - ei suutnud:) Aga ma ei põe - veeel.....

Ei saa aga mainimata jätta, et midagi ma lisaks vastlakuklite valmistamisele siiski tegin - nimelt käisime käsitööõpetaja Ewaga Stockholmist Nordiska Museumi külastusel. See päev oli ilma poolest nädala koledaim, kuid sobis muuseumi sisevaatlusteks suurepäraselt.  Päev algas varakult ning järjekordselt üsna tüüpiliselt - selle all silmas pidades järjekordselt Murphy seadust, ET kui on vaja olla kuskil kindlas kohas mingil kindlal kellaajal, siis peab kindlasti juhtuma midagi, et see õigesse kohta jõudmine parajalt võimatuks muutuks...

Ilm oli nimelt väga mittemidagiütlev kolmapäeva varahommikul - vihma isegi sadas ja pilved liikusid nii nii madalalt. Kuidas muutus minu Uppsala sõit ja rongile õigeks ajaks jõudmine võimatuks? Kas ma magasin sisse? Eip, õnneks mitte. Kas ma jäin bussist maha? Eip, õnneks mitte. Kas buss ei tulnud? Eip, õnneks mitte. KÜLL aga sõitis buss vaid Uppsala linna algusesse (kesklinna umbes 30 minutit jalgsi), jäi seal siis seisma ja teatas rõõmsasti, et ükski buss enam edasi ei liigu, kuna mahasadanud vihm on tekitanud tohutu paksu musta klaasja jääkihi teedele ning ohutuse mõtteis on kõik liinid seisma jäetud. Hästi hästi hästi, mõtlesin mina, isegi vist muigasin omaette ja mõtlesin, et mis paganama asi see selline on, et miks just minuga ja miks just täna ja miks see rong juba 20 minuti pärast läheb...

Helistasin siis kibekähku Ewale, KES õnneks oli autos ning kelle tütar oli teda ka just rongijaama viimas. Tulemus: mulle tuldi järele juhheiii ja me jõudsime täpipealt õigeks ajaks õigele rongile! Lõpp hea kõik hea. Loomulikult oleks ma ju ka võinud lihtsalt kõndima või jooksma hakata linna poole, aga ma ei usu, et see väga hea mõte oleks olnud! Igatahes oli hommik toredasti alanud. Mõtlesime Ewaga juba, et oh mis siis järgmiseks? Järgmiseks tulid aga õnneks vaid positiivsed elamused. 

Plaane oli mitmeid ühte päeva mahutatud, lisaks Nordiska Museumile. Kuna aga külastatav muuseum oli nii suur ja lai ja huvitav oma erinevate näituste poolest, siis avastasime suure üllatusena end üsna pea pärastlõunast, kui kell oli juba 3 ja me olime üle viie tunni muuseumis ringi kolanud. Oh isver - kas tõesti nii kaua, olime hämmingus... Aga tõesti oli palju, mida vaadata - käsitöönäitus, mille pärast olime kõige enam muuseumisse tulnud, siis ka igasugu teisi näitusi, Rootsi traditsioonidest (suurepärane rootsi keelt õppivatele õpilastele, mõtlesin mina), moest läbi viimase 300 aasta (jätkuvalt väga väga põnev), mööblist läbi aegade, sisekujundusest ja veel mitmeid mitmeid väiksemaid näitusi. 

Tõesti oli huvitav ning nagu me üksteisele kogu aeg kordasime ja kiitsime üksteise seltskonda, et küll oli ikka tore, et me ei olnud muuseumis mõne niisama tuttava või peikaga, kelle kuklasse hingamist oleks tunda olnud, kui mõnd näitust liialt kauaks vaatlema oleks jäädud. Igatahes - täielikult korda läinud päev:)

Mis oli veel väga vahva, oli see, et meile anti muuseumikülastuseks kõrvaklapid pähe, nii et saime ise valida, millise näituse juurde tahtsime juttu ka kuulata. Kartsin alguses, et ei mõika nii hästi rootsi keelt, aga sain täitsa aru (jeeee), rääkisid minu jaoks üsna selgelt ja piisavalt aeglaselt. Jumal tänatud, et ma lätt svenska (lihtsat rootsi keelt) ei võtnud! Ewa küsis loomulikult kohe, kas neil eesti keeles seda tuuri ka on (loogiline ju, et ei ole) ja selle peale pakuti mulle vene keelset tuuri. Vastasin monotoonselt ei aitäh.

Kõrvalepõikena üks huvitav tähelepanek minu käsitööõpetajast Ewat. Ta on selles suhtes väga sarnane minuga, või pigem, mina olen sarnane temaga, kuna paljud muigavad, kui ma näiteks autot lukustades ütlen endale kõva häälega, et panin auto lukku, muidu hakkan hiljem lihtsalt kahtlema ja mõtlema, et kas ikka sulgesin uksed eks... Äärmuslikuma näitena võin nüüd välja tuua just tema, kellel on veidi vanem auto ning igat ust vaja eks käsitsi sulgeda. Kui ta on selle ära teinud, siis käib ta vähemalt kolm kord ümber auto, katsudes iga kord kõiki uksi ja igat ust katsudes ütleb endale kõva häälega, eks lukustasin, lukustasin...  See jutt ei ole üldse halvasti mõeldud, vaid pigem tõmbasin paralleele endaga, kuigi jahh... kolm korda ümber auto on ikka vist veidi liiga palju - põnev on teda lihtsalt kõrvalt siis nõnda jälgida:) Sama asi on käsitöö klassiga, kus kõik asjad on eri võtmetega lukustatud eks. Ja siis pärast iga tundi, vahetunnile minnes, käib ta läbi kõik kapid ja ütleb endale, et need uksed on lukus, pluss klassi välisuks, mida ta tõmbab mitu mitu korda enda poole, kindlustamaks teadmise, et see ON LUKUS:) Äkki ma olen ka tulevikus selline...:P?

TÄna mõtlesin selle peale, millised on vaheaja plussid ja miinused... Teadmine, et vaheaeg on kohe kohe tulemas, tekitab sellise tunde, et appi ma ei suuda enam koolis õpetada ja töötada, nii tahaks juba vaheaega. Siis tuleb vaheaeg - kaua oodatud vaheaeg, kus ära tegemist vajavate lubaduste nimekiri on pikk pikk ja lai ning tundub, justkui nagu järgnevad 7 päeva on kõikse kauakestvad ja justkui piisavad kõikide mõeldud tegevuste tegemiseks. Tulemuseks on loomulikult paras looderdamine ja aja surnuks löömine, ehk siis aja maha võtmine - õige kah ju. Mida toob aga vaheaja lõpp? Sellise tunde, et oli seda nüüd siis nüüd vaja, seda vaheaega... Väga väga raske on end jälle käima tõmmata ja hakata tulemuselikult tööle, kui on nädal aega eelneva töönädalate jooksul väljakujundatud üsna kiire ja hästi toimiv töötempo lihtsalt maha tõmmatud ja seisma jäetud.... Arutasime seda mõtet täna pereemaga ka, kes on ju ka õpetaja ning ta nõustus minuga täpselt ja ütles, et ta pigem puhkaks võib-olla isegi suvel rohkem kui teeks kevadel ja sügisel nädalase pausi - see on justkui nagu veidi narritamise asi - ahhaa, tunned et puhkad? Sõrmenips ja läbi see ongi ning rüga siis ikka jälle edasi...

Ilmselt ei ole minu blogi esimene koht, kust võib saada infot selle kohta, et Rootsi kuningapere on printsessi võrra rikkamaks saanud - Estelle Silvia Ewa Mary!! Rootslased on siin üsna kriitilised selle esimese nime üle, küll aga võib sellest väljakujuneda uus populaarseim nimi. Iga päev kirjutatakse aga pikalt ja laialt lehtedes kuningapere elust - see ikka ju ütlemata suur sündmus Rootsi jaoks. Kui vaid see vastsündinu teaks, kui kuulus ta juba praegu on ning milline elu teda ees on ootamas... 

Nüüd tõmban aga oma postitusele ja sellega ka vaheajale kriipsu peale. Luban aga, et järgmine postitus tuleb varsti, mitte järgmise vaheajaga koos:)