Tere tere kõik minu kallid sõbrad, kes te minu tegemistel silma peal hoiate! Ilusat sõbrapäeva lõppu - mul on seda igatahes jäänud (üldjuhul, kui asute Eestis) tunnikese võrra rohkem kui teil:) KUIGI peaksin mainima, et kaldun ka pigem nende mõtlejate poole, kelle jaoks on iga päev sõbrapäev ning miks mitte täiesti kaootilistel päevadel oma sõpru meeles pidada:) Nii et kõik sõbrad - olge igapäevaselt minu sõpruseks valmis:)
Olen nüüd jälle veidi laisk olnud, nii et hetkel ei hooma seda, millest võiks kirjutama hakata. Tegelikult kusjuures kirun end veidi, et andsin endale lubaduse täiendada igat postitust joonistusega, kuna ma ei suuda end tihtipeale kokku võtta, et miskit paberile kritseldama hakata, siis loobun postitusest üldse. Seda ei juhtu aga õnneks väga tihti, nii et usun, et sellistel traditsioonilistel päevadel, nagu näiteks seda on Sõbrapäev, peab ära kasutama südamete joonistamise võimalust ning postitama siia blogisse miskit (ei pea just kaua mõtlema, mida sõbrapäeval joonistada võiks). Valminud pildist aga veidi hiljem...
Sünnipäevanädal möödus kiiresti, omades minu jaoks ka teistsugust tunnet kui vaid sünnipäevalapse tunne. Nimelt eelmisel reedel vajab äramärkimist tunne, mis jõudis minuni nüüd, pea viis nädalat siin Rootsis paiknedes (kaua või vähe aega, eks otsustage ise), et tundsin.... Võiks öelda, et rahulolu sellest, et olen siin...? Raske on seda tunnet kirja panna, kuid igatahes nautisin ma esimest korda siin olles südamest üht koolipäeva ning koolinädal lõppes sellise tundega, et noh, NÜÜD olen ma täiesti sisse elanud ja tegusid tegema hakanud - väga väga hea tunne! Võib jääda mulje, et oioi, mis tegusid siis, aga no ega ma ei oskagi nõnda kirjutada, et mis tegusid siis... Lihtsalt tundsin, kül mitte siiakuuluvust, kuid midagi selle sõna poole... Et olin lõpuks sisse sulandunud nii õpetajaametisse kui õpilaste sekka. Sellele aitas kindlasti kaasa ka fakt, et Ewa (käsitööõpetaja) hakkas mind juba taga igatsema (enne seda, kui mul ei ole pooltki aega veel siin oldud). Rääkis pikalt ja laialt kui otre on, et ma siin olen ja kui hästi meie tunnid kulgevad ja kui hästi ma tundidesse sisse sulandunud olen. Samuti rääkis sellest, et ta hakkab ilmselt kindlasti nutma ja mind taga igatsema, kui tagasi Eestisse olen sõitnud. Oh isver - tundus totrana, et ta juba selliseid mõtteid mõtles, aga võib-olla see andis mulle kuhugile kuklasse signaali, et mind on omaks võetud, andes mulle automaatselt mingi alateadliku julguse tunnis veelgi rohkem sõna võtta ja tunda end võrdsena Ewa kõrval. Appi, liialt keeruliseks läheb - suudan jätkuvalt ühest mõttest nii pikalt kirjutada - ei suuda siis konkreetselt ja lihtsalt öelda, et... MUL ON SELLINE TUNNE, ET MULLE VÄGA MEELDIB SIIN:)
Nädalavahetust oodates ja rõõmsalt koolis lõpetades liikus kõik ülesmäge, kuna ees oli ootamas küpsetamist täis nädalavahetus:) Nüüd veel eriti, kuna pereisal oli sünnipäev (kes ise on sünnipäevade täielik vastane), aga siiski tundsin, et pean midagi küpsetama ja no kas või siis ainult iseendale! Tegin apelsini toorjuustu kook, mis tuli jumalik jumalik! PLUSS jõudsid pereisa sünnipäeva puhuks meie juurde ka pereisa kaks vanemat tütart, 11 ja 13 aastane, kellega ma otsustasin bondida ja justnimelt küpsetamise läbi. Tulemuseks oli see, et kukkusime suures köögis kolmekesi n-ö laamendama (jahu ja taigent igal pool?) ning küpsetasime valmis vaarikamuffineid ja kakao rullbiskviidi. Viimane tuli küll veidi nadi, sest noh, teadja tark nagu ma olen, siis no ma ütlen, et külmadest munadest head rullbiskviiti ei saa ning kuna meie küpsetamine tuli nii ootamatult, siis olid just need külmad munad need, mis said rullbiskviidile saatuslikuks. Aga noh, tegemisrõõm ja ära söödi ikka, see on põhiline.
Küpsetamine jätkus laupäeval, kui otsustati valmistada ise pizza! Seejuures ei olnud jutt enam bondimisest, kuna pizzat tegid pereisa ja üks tütardest - mina aga, tundes, et ma järjekordselt olen kõiketeadja, imbusin ligi, et noh vaadata, kas pärmitaigna valmsitamiseks kasutatakse ikka soojal temperatuuril vett jne jne. Tulemuseks oli see, et pereisa taandus ning me tütre Izabelliga jätkasime kahekesi. Kusjuures pärmitaigent sõtkudes suutsin nende ainukese kausi ka ära lõhkuda - hästi Kristiin. Palvetasin, et taigen ikka kerkiks ja no mis tal ikka muud üle jäi:) Tulemuseks oli aga suurepärane pizza, mis oli tõesti tõesti maitsev. Hästi tehtud!
Laupäevasele pizzale eelnes veel Jonase sünnipäeva fika, kus sõime lihtsalt kõivõimalikku magusat taignatoodet ja jõime kohvi. Tüüpiline, kas pole? Tore oli see, et kui pereisale laulma hakati, siis otsustati, et minu tehtud koogi peal peavad ka küünlad olema ning kuna leiti majast vaid kaks küünalt, siis sain mina ühe küünla n-ö endale, nii et lauldi ka tagant järgi mulle ning küünlad said puhutud kahekesi pereisaga, nii et det var roligt:)
Oeh, kui palju juttu toidust!
Pühapäeval käisime veel pikal jalutuskäigus, mis sisaldas endas loomulikult ka jälle sedasama kurikuulsat fikat - kõndisime kõndisime kuniks jõudsime metsatuka äärde - istuti maha, joogid söögid (kookidejäägid) välja ja talvine piknik - armas!
Siis jõudis aga minuni kurb kurb sõnum sellest, et meie armsat Tongipoissi enam ei ole, mis on väga väga kurb. Ilmselt ei jõua see sõnum mulle enne päriselt kohale kui Eestisse tagasi jõuan ja Laulasmaalt vaid Billy eest leian. Ta oli aga juba oma tõu kohta väga vana ning nagu öelda - selline see eluring on, mis koertel kahjuks hämmastava kiirusega otsa saab. Kuna aga öeldakse, et koerte vanust tuleks inimese vanusega võrreldes 7-ga korrutada, siis elas Tong tublid 70 aastat, mis on väga korralik iga! Armas isiksuse ja iseloomuga kutsa oli! Kiidan end vaikselt vahel ikka, et selline pildistamishuviline olen - leidsin arvutist mitmeid mitmeid pilte temast - siin siis ka üks eelmisest juulikuust.
Aga tänasest sõbrapäevast siis ja postituse alguses asetsevast pildikesest. Tore oli koolis täna - pea kõik õpetajad olid suutnud selga panna miskit punast ja võib öelda, et õpetajatetuba nägi üsna punane välja! Mina loomulikult suutsin eile õhtul veel kiiresti kiiresti ühe punase prossikese vorpida, et oleks ikka midagi punast, mida rinda panna:) Vahva, kui saab kohe nõnda mõeldud tehtud teha! Lastele õpetasime täna sõbrapäeva paelu punuma ning peab märkima, et kuuendikud, võrreldes seitsmendike ja kaheksandikega, olid väga nobedad ja said asjast vaat et kõikge kiiremini aru, nii et koostöö nendega sujus igatpidi kenasti. Pärastlõunal oli jälle fikaaa, kus sai jälle söödud ja joodud, APPI!! Igal teisipäeval on keegi õpetajatest, kes toidab teisi, või noh külakostitab või pakub midagi kõikidele. Nii oli täna just Ewa kord ja nii ma aitasin teda - ikka sai ja juust ja sink ja näkileib ja ongi asi tehtud - lihtne ja mõnus.
Koolist koju sõites helistas mulle Risto ja küsis, kas ma olen juba kodus. Aga mis siis, tekkis mul mõte - jõuan ju ikka nii kuis jõuan või mis. Ta oli selline..kavala häälega. Olin kindel, et ta on mulle kaardi saatnud. Koju jõudes oligi mulle kaart, AGA see oli hoopis minu tädi Enelt - suured tänud sulle kassi-koera kaardi eest - mul need siis kõik kenasti reas. Mõtlesin siis, et no olgu, ei mingit kirja Ristolt. Mässasin siin oma toas siis millegagi ja heliseb uksekell (mul võtab uksekell alati kõhu seest õõnsaks, kuna kujutan ette, et nüüd on keegi Eestist mulle šokiteraapiat tulnud tegema ja mulle külla tulnud - nii siis ka sel korral selline veidi ärev tunne). Pereisa läks vastu ja oli mingi mehehääl, juttu ei kuulnud. Kostub siis jupp aja pärast koputus minu toa uksele ja sisse astub pereisa suure suure, no tõesti suurelt sissemässitud lillekimbuda sõnumiga "See toodi sulle, Kristiin!". Siis mul läksid küll silmad märjaks, sain ju kohe aru, mis kus ja kuidas ja ma olin väga väga õnnelik! Lihtsalt suurepärane lillekimp minu lemmikut värvi igasuguste lilledega suurepäraselt inimeselt!
Ohhetasin ja ahhetasin, aga no mis minust - oleks te näinud, kuidas pereema ohhetas, eriti järgneva terve õhtu pereisa ees, KUIVÕRD ilusad lilled olin mina saanud. Juudas, seda oli nii koomiline kuulata, aga tunne oli mega hea, sest mind oli lihtsalt nii ütlemata armsasti meeles peetud. Kusjuures, kõik algas sellest, et kuna lilli oli nii palju, siis pereema käis ringi ja otsis kappides vaasi ning ütles siis üsna kõva naljatleva iroonilise häälega ikka uuesti ja uuesti, et nooo ma ei tea, meil vist ei ole nii suurt vaasi, kuna siin majas ei kingita tavaliselt nii mitut lille kellelegi - oh isver:) Eks ma oleks ilmselt samamoodi nöökinud ja sutsanud suhteliselt terve õhtu, kui ma oleks pereema rollis olnud - õnneks ei olnud. Surusin siis lilled ikka ühte vaasi ilusasti ära ning no silmailu kõigile, väike kadedus mõnele, aga ütlemata suur rõõm minule:)
Appi kui pikk postitus! Vabandan ja õnnitlen neid, kes lõpuni jõudsid lugeda!
