Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi! PAKKK!!

Täna sain Eestimaalt oma esimese paki:) Nii tore on pakki saada, justkui nagu väikse lapse kuuse all istumise tunne tuleb peale (tegelikult ka suure lapse kuuse all istumise tunne). Jõulutunne igatahes. Pakike minu kallitelt emalt ja Reedalt, kes on jätkuvalt pakkimisoskuste top tipus. Tõesti - avan paki ja näen, kuivõrd millimeetri täpssusega on kõik, mis sinna pakki pidi minema, ära sätitud just nii nagu peab. Ma olen nii õnnelik - ükskõik mis sisu üle, aga õnnelik - loomulikult tõstavad mu suunurki veelgi Eesti parimad maiustused, kamajahu ja riisipuder - hipp hipp hurraa! Rääkimata ise suvel valmistatud õuna-piparmündi moosist! Täiesti uskumatu, kuivõrd palju armsaid asju võib ühte pealtnäha mite nii väga suurde pakki ära mahtuda. Vaaat et ei raatsigi midagi eriti hävitama hakata - kõik delikatessid asjad koos! Säästja ja kokkuhoidja nagu ma olen:)

Täna läks 5. ja 3. klassiga kenasti. 5. klassiga õmbleme aplikatsiooniga patja ning kõik liiguvad oma kiirusega edasi, nii et ühtset teemat tänasel tunnil ei olnud. Kurb on aga see, et käärid võivad minna isegi vaat et nii suureks, et kui esimene nopenäpp oma padja valmis saab, ei ole veel viimane looder alustanudki. Kuidas lahendada auguke? Hakkan nendega ilmselt kuduma:)

3. klassis, kus püüeldakse õmblemise juhilubade saamise suunas, sattusin ma täna pihipinki. "Kas sul lapsi on?" "Kui vana sa oled?" "Kas sul mees on?" "Mis ta nimi on?" See on nii naljakas, kui väiksed lapsed äärmise otsekohesusega selliseid küsimusi tulistavad. Õmblemine läks iseeneesest hästi - õmbleme praegu paberi peal, ilma niidita erineviad kujuneid, küll kaari, küll nurki. Paljud on ülimas vaimustuses, vähesed täielikus igavuses, vingudes igal sammul "Tahan tagasi puukäsitöösse!". (see siis poolaastate kaupa - sama grupp lõpetas sügisel just puutöö ja on alustanud nüüd tekstiiliga, teistel vastupidi). Üldjuhul tuleb kahjuks ikka kord kaks nädalas laste poolt jutuks see, et kui palju toredam ja parem ja huvitavam on puutöö ja kui tore on puutöö õpetaja. Kurb, et nii räägitakse ja veel kõvasti - teine õpetaja peab iga nädal kuulama, kuidas keegi ei taha olla siin. Jällegi - laste üüratu otsekohesus....

Kalli tädi Enekese käest sain aga esimese postkaardi - imearmsad kassid (jätkuvalt teemas) jälgivad mind nüüd iga kel siit laua pealt, ka siis kui päris kassid parajasti ei jälgi!

Homme üritan ühele kapriissele 9. klassi neiule hargipitsi õpetada - huvitav, kuidas ometi peaks see välja nägema? Seniks ka veel minu enda poolt üks lillepitsi üritus, lootmaks, et äkki 8. klassi õpilasi see paelub....

Kusjuures, meil lubati nüüd ka mingit tohutut lumepaketti, nii 20-30 cm, nii et äkki jõuab nüüd lumekest ka siia minu juurde! Mitte et ma tahaks. Tänase hommikuni olid ilmad lihtsalt surepärased, -3 kuni -5 kraadi ja just täpselt nii palju lund, et ei mingeid hangesid ning temperatuuri täpselt nii palju, et ei mingit solki ja lörsti - supper. Kui aga lumelisa siis lumelisa. Pereisa igatahes palvetab ja loodan, et ööga sajab nii palju lund maha, et ei peaks homme tööle minema - tal ei läinud vist täna kõige paremini.

Ka haige olla on Rootsis veidi teistmoodi

Kust alustada? Kõik algas neljapäeval, kui meil oli nädala kardetuim klass - 9. klass ja käsitöö. Kuna meil oli kõik suurepäraselt kõikidele ette valmistatud, läks tund üsna... valutult. Mina tegelesin jääle kapuutsiga dressipluusi, t särgi ja kahe õpilasega. Läks hästi. 

Siis toimusid meie koolis ka kolme kooli vahelised käsipallivõitlused - 3. ja 4. klassi õpilaste vahel. Oi kui vahva seda oli vaadata, ikkagi käsipall juu, aga nii väikeste inimeste käes massiliselt käsipalli palli ei olnud näinudki:) Mängiti 10 minutit ja seisud jäid keskmiselt 2:1 või 3:1 või siis 1:1. Lihtne kas pole - punktivahe ikka üks või kaks punkti, vahet ei ole siis, kui suur lõppskoor lõpuks on. 

Pärastlõunal hakkasime aga Ewaga tunde ette valmistama ja mingi hetk tundsin end üsna.. nõrgana - hakkas väga külm ja no ikka väga külm. Istusin, jõin vett, panin mantli selga, istusin veel ja lõpuks siis hakkasin veidi soojust tundma. Olgu. Sõitsime Ylvaga koju, pea kumises, aga ei miskit muud, no natuke kurguvalu vaid. Kodus kraadiklaas alla ja 38,2. Pole paha - olin üsna üllatunud, kuna olen alati mõelnud, et palavik peaks olema ju millegi muuga koos, mitte lihtsalt... palavik ja kõik. Aga nii oli. 

Ööseks oli tõusnud palavik 39,1-ni ja no täiesti uskumatult halb võib ikka olla. Selline vastik kumin, tasakaaluhäired - täiesti teises maailmas olemine PLUSS magada ei saa. Väsimus on, aga see palavik lihtsalt ei lase magada - vastik. Vahid ainult kella ja mõtled ja loodad, et oleks ometi juba hommik ja valgem - veidigi positiivsust! Nii ma siis kudesin, söögiisu ka ei olnud, kuniks hakkas parem, millalgi peab ju ikka parem hakkama. 

 

Vahelduseks üks pilt brokkoli pirukast, mille eelmise nädala alguses valmistasin - maitsev!

Mida tähendas aga palaviku alanemine? Vaid märki, et eelmäng (palavik) on mängitud ja nüüd siis on aeg selleks tavapäraseks kurguvaluks ja nohuks:( OI ma lootsin, et ma pääsen, aga oh ei, mul lihtsalt ei vea. Perenaine ja päris nohus (ilma palavikuta) ja lapsed ja järgemööda köhivad veidi - täismaja. Soovitades midagi loetelust ka pererahvale, vaadatakse mind kui suurimat nõida, posijat ja teab veel kedagi, kes on nüüd tulnud oma Eeestimaalt oma taimede ja rohtude, uskumuste ja tõekspidamistega nüüd siia. No tõesti - mind naerdi lihtsalt välja, kui näitasin Vietnami salvi või rääkisin ingveriteest. Öeldi: "Vau, küll sul on palju nippe ja huvitavaid asju, mida teha" (seejuures näol selline muie, et sa tead nõiu seal oma toas kui tahad, aga no meie ilmseeeelt.... EI löö kampa). Nemad ütlesid ainult, et nemad usuvad ja teavad, et kui haigus tuleb, siis ta lihtsalt tuleb, ei saa midagi selle vastu teha ja läheb ise ära. Eks ta õige ole ilmselt kaa, aga ikkagi ma usun, et leevendada on haigust võimalik, nii et.... eks ma siis posin oma toas üksi edasi....

Homme on lastel spordipäev, nii et mina kodus ja minu võimalus suusatada või uisutada läheb haiguse nahka. Ma ei tea, kas ma sellest olen kirjutanud, aga mis siin suurepärane on, on see, et KOHE kui miinuskraadid õues, lastakse kõikvõimalikud muidu talvisel ajal kasutud väljakud veega üle ja nendest saavad väga vahvad uisuväljad. Uisutamine ON siin väga populaarne ning üllatunud silmad olid suured, kui ma ütlesin, et Eestis küll sellist asja ei ole, et kuskil hoovis niisama on võimalik heal tasemel uisutada. Siin on see aga kõikse elementaarsem ja see on tore. Ka koolis meil uisuplats ja igal kellaajal on seal vähemalt 20 peajuppi uiskudel ringi siblimas - super!

Kasside eri: Kuna kõik küsivad minu käest, kuidas kassidel läheb, siis peab ju kassinurgake ka olemas olema. Uskumatud sülekassid, olen seda kindlasti juba maininud. Nüüd ka üks pilt, kuidas nad lasevad end sületada ning no see väiksem laps - oioioi kui õnnelik ta on, kui ta on suutnud ühe kassi kuidagigi sülle võtta (rõhk on sõnal kuidagigi).

Täna suutsin end ka nii palju kokku võtta, et pereema abipalve mulle tikkida tema väikse lapse nimi tema salli peale, sai teostatud - päris armas tuli. Laps ise aga ütles, et ta ei taha seda nime sinna ning nüüd lebab sallike suures toas laua all oma üksilduses, vb ka mõne kassi seltskonnas. Nüüd olen ma väsinud ja tahaksin, tõesti tahaksin täna suurepäraselt magada. Paluks mulle üks sügav ja magus ja hea uni.

 

PS! Agris, see sokulaadikook on ka Rootsimaal väga maitsev:) Aitäh sulle retsepti eest ja no tõesti - proovi, maitse, armu:)