Hej, jag heter Criistin!

 

Oeh - nagu ka varem on öeldud, siis kõike head ei saa lihtsalt. Varsti on minu unistus läbi saanud. Uskumatu, aga tõsi. Olin ju nii nii kaua oodanud, et saaks ometi Rootsis elada mõni aeg ja keelt õppida, rääkida, suhelda ja nüüd ma olen seda kõike saanud ja nüüd on varsti juba see kõik läbi. Mis siis edasi? Tahaks nagu hirmsasti jääda ja tahaks ka hirmsasti koju, nii et nagu ikka - kõike head ei saa! Nutta või naerda?

Täna ma igatahes valisin selle esimese variandi, kuna oli minu viimane koolipäev, või noh.. viimane koolinädal. Terve nädala vältel tegelikult, on mul ikka väga tihti nutt kurgus olnud, kuna TEGELIKULT on siin ju selle vabakasvatuse kultuuri sees ka palju toredaid lapsi, kes jooksevad mu juurde, kallistavad ja ütlevad, et hakkavad mind väga väga igatsema. Mina hakkan neid ka igatsema - kõiki õpilasi oa veidruste ja kiiksudega. Ka neid, kes jooksevad ringi ja karjuvad ja laamendavad - nii toredad lapsed ju:)

Minu kallid 3.klassi õmblusmasinaga tegelejad

Ja siis on need nädalavihikud, kuhu kõik õpilased peavad pärast käsitöö tundi kirjutama. Ja siis sooviti mulle seal ka edu ja kirjutati, et mind hakatakse igatsema. Armas! Naljakas oli see, et MITTE KEEGI ei kirjutanud minu nime õigesti:P See, et minu nime vaid ühe i-ga kirjutatakse, on ju üsna tavaline - see aga, et minu nimi on Karin, on veidi ebatavaline. Kõige erilisem nimekirjutamise variant oli CRIISTIN - tegemist oli ühe 3nda klassi õpilasega, kes küsis teise käsitööõpetaja käest, kas min nimi kirjutatakse ühe või kahe i-ga. Vastus oli, et kahe i-ga, ainult et see kaks i-d pandi valesse kohta:) Pika ja erilise nime rõõmud! (ja siis on ju alatib neid, kes viimase päevani, pärast kolme kuud, ei tea täpselt, mis mu nimi nüüd ikka oligi - hästi).

Eilne õhtu oli täielik hullumaja, kuna ettevalmistused viimaseks koolipäevaks olid ikka päris mahukad. Küll oli vaja kaarte vorpida ja sokulaade valida, kellele anda ja kellele mitte, kokata küüslauguleiba ja rullbiskviite tänaseks viimaseks minu fikaks ning kõike muud. Küll aga sain kenasti hakkama ja sain heakskiidu hea ja maitsva fika eest:)

 

Koolile heegeldasin koolimärgiga riputise, millega jäin üsna rahule, ni kaua kui ta EI rippunud:P Kui ma ta aga rippuma asetasin, siis nägi see välja nagu kolme aastase kunstiteos! See selleks, andmisrõõm on suur ja nemad seal koolis on ju need, kes peavad seda vaatama:)

Kõik õpetajad olid niivõrd sõbralikud ja kenad - tundsin end südamest hästi ja vabalt koolis ning tõesti, nii nagu ka minu mentor ütles, et just töökolleegid on ju need, kelle pärast suuresti tööl käiakse (kui õpilased on parajasti väga nõmedad) - loogiline ju, et inimesed, kellega suhelda, peavad olema normaalsed ja mõnusad:) Ning seda nad ka on! 

 

Kalli tekstiili käsitöö õpetajaga

 

 Kalli puutöö õpetajaga

 

Käsitööõpetajale kinkisin tänutäheks eesti rahvusmustriga sukad, veidi eesti valget sokulaadi ning freeform hegeldatud tabureti katted, mis tulid arvatust veelgi vingemad ja no minumeelest väga väga vahvad. Käsitööõpetaja tänas mind aga väga väga mõnusa sisekujunduse raamatuga, mõtteid ja ideid ja nokitsemist igale maitsele - super. Ning siis me nutsime koos ja tänasime ükstiest ja kinnitasime üksteisele, et me oleme mõlemad nii nii palju võrra rikkamad nüüd, kui me tunneme üksteist ning et peame kindlasti edasi suhtlema ning mulle külla Eestisse tulema:) Saab tehtud, ma loodan!

Kodus on aga pinged jälle õhus - null suhtlust ja imelik käitumine. Üldse ei tervitata, ei räägita ning keegi põhjust ei tea. Loodan, et läheb paremaks asi neil siin! Mis on aga minu silmis väga oluline, on see, et vanemad peaksid olema ühel nõul - isegi siis, kui kõik teod ja otsused ei ole perfektselt õiged, siis sellegipoolest peaksid vanemad moodustama terviku ja aktsepteerima seda otsust, mida üks või teine vanem on kõva häälega lastele öelnud. Muidu asi nagu ei toimi. See oli põhimõte, mille minu käsitööõpetaja nimetas, kui küsisin temalt, et mis on õnneliku perekonna saladus - üksteiste otsuste aktsepteerimine ja ühtsete otsuste vastuvõtmine. Sest muidu on nagu väga halb, kui nt üks vanem ütleb karmilt EI, lapsed jooksevad ema juurde nuttes ja ema ütleb JAH. Nii saavadki lapsed aru, et kui ühe otsus on negatiivne ja lastele mittesobiv, siis saab alati teise vanema juurde joosta ja sealt saada seda, mida tahetakse. Mnjaa... on mille peale mõelda!

Järgmisel nädalal lähen Göteborgi, kuhu ma olen ka juba väga väga kaua tahtnud minna, kohtun seal erinevate inimestega ning tulen siis tagasi, et pidada perega mõnusasti Påsk pühi (munadepühi). Neil on traditsiooniline munadepühade toit heeringas nii et sain täna koolis üle kolme kuu heeringat ja see oli NIIII heaaaa:) (kui vähe on vaja, et õnnelik olla:P). Ja siis... millalgi kunagi... tulen ma tagasi ja üllatan teid kõiki:):)

Postituse pildi kirjast "Jag vill inte" siis nii palju, et siin on see väga väga, ütleks isegi, et kõige tüüpilisem igas vanuses erinevate laste öeldud lause - ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha nii!!!