Ja, må jag leva!
Ja, må jag leva!
Ja, må jag leva uti hundrade år!
Javisst ska jag leva!
Javisst ska jag leva!
Javisst ska jag leva uti hundrade år!
Hurrraaa hurraa hurraaa hurraaa:)
Palun aitäh, selline oli minu sünnipäevalaul mulle endale!
Eks ika ju veidi teistsugune on pidada sünnipäeva või noh, võtta uus aastanumbrike vastu Rootsimaal! Miskit uut ja huvitavat ja kindlasti mitte igal aastal korduvat. Loomulikult kuulus minu päeva sisse palju küpsetamist, kuna siis tunnen end justkui rohkem... kodus või omas elemendis - iseasi siis, kas keegi sööb ka eks:) Tänaseks koolipäevaks õpetajatetuppa sai tehtud plaadikoogike, mis võib ilmselt saada mustika-hapukoorekoogi nimetuse, KUIGI ega ma täpselt ei tea, mida ma sinna sisse panin.
Nädalavahetuse poeskäimine tekitas lausa stressi, ma ütlen, kui seisad seal piimaleti ees ja vaatad ja katsud neid erinevaid plasttopstikuid, mis tunduvad kõik samasuguse koostidega, aga omavad erinevat nime. Nii siis võtadki lihtsalt lõpuks midagi ja mõtled, et küll sellest ikka tuleb ju midagi! Nii et siiani ei ole täpselt aru saanud, mis vahe on kessella-l, creme fraiche-l ja gräddfil piimatootel. Ilmselt on gräddfil kõige rohkem hapukoor, nii et see osutus ka minu poolt valituks ning minumeelest tuli kook küll maitsev. Küll aga proovisid kodus kõik kooki ja lapsed andsid oma tüki kohe emale, nii et ilmselt oli see kook nende jaoks midagi liialt uut ja huvitavat. Või ei maitse lastele magus? VAEVALT:)
Hommikul üllatati mind kodus kahe armsa pakikesega, üks vanematelt, teine lastelt - sain maitsva tee ning ühe karbi võrra uhkemaks. Väga õigesti mind kuuga tundma õppinud - JAH, mulle meeldib teed juua ning JAH mul on palju vidinaid kulinaid, mida karbikesse asetada:)
Aaaa ja no pakkidest rääkides, sain väga väga väga armsa ja kirju ja ilusa märkmiku Kallilt Meritilt, kes veel rääkis mulle pikalt ja laialt selle märkmiku valmismisest, mina ise teadmata, et see märkmik minuni jõuab - väga väga armas ja tõsiselt minuliku välismusega märkmik. Kujutan ette, et mulle on vist väga lihtne kinki teha, või ei? Võta midagi värvilist, sega okku veelgi värvilisema ja kirevamaga ja ongi asi tehtud:) super! Aaa ei, üks kindel lähenemisviis on veel, mida nägin minuni laekunud kaartide näol - käsitöö on ka loomulikult igati in, nii et ükskõik missuguse väljundina, siis käsitööpiltidega kaardid võiksid olla samuti minu selle sünnipäeva märksõnaks:) Hästi tehtud!
Koolis võeti mind armsasti vastu, või noh.. kaks käsitööõpetajat teadsid mu sünnipäevast ja nendelt sain tulbid - armas kevadine tunne veebruari alguseks:) Paljud õpilased soovisid õnne ja pakkusid minu vanuseks 29 - lapse suu ei valeta:P? Kolmas klass laulis mulle ka (see sama laul siin postituse alguses) ja see oli väga väga lahe tunne - kindlasti midagi sellist, mida nagu iga sünnipäev ei koge:)
Siis aga helistati minu käsitööõpetajale ja öeldi, et ta ema on lahkunud siit ilmast, nii et see oli kurb - minu sünnipäev ja kellegi surm. Keksi ja rõõmusta siis veel oma sünnipäevaga kui näed, et teine inimene on kurb. Aga ta pidas hästi vastu ja no ta ema oli 96 aastat vana ja juba 10 aastat voodihaige, teadmata ja tundmata inimesi enda ümber, nii et jah - pöördumatu elukäik. Pakkusin küll talle, et ta võib ära minna ja et ma saan üksinda ka hakkama lastega, aga ta ei tahtnud - arusaadav, et pigem tegutseda asjadega kui jääda üksinda kuhugile oma mõtetega. Eks ta millalgi niikuinii jääb mõttessse jne, aga praegu leidis lohutust laste seltskonnast, KES kusjuures olid täiesti pöörased - kõige hullem tund, mida siin olles näinud olen - ilmselt eritellimusega mulle sünnipäevaks nende poolt:)
Tegemist oli kolmanda klassiga (mitte need kolmandikud, kes mulle laulsid, need on toredad, hoopis paralleelklass), kus on koos ilmselt... ma ei tea - lihtsalt väga kapriissed ja ma ei kujuta ette millised lapsed, miks ometi sellised. Klassil on umbes viiendat korda elus tekstiili käsitöötund ja siis on kaks tüüpi, kes lihtsaltkarjuvad tunnis, et nad vihkavad tekstiili käsitööd ning kogu maailma. Lähed siis nende juurde ja ütlen, et vaata kui lahe, nüüd hakkame õmblema, et palun võta õmblusmasin välja, siis vastatakse lihtsalt et: "Ei kavatsegi välja võtta, mind ei huvita mingi pagana käsitöö, ma vihkan seda, vastik!" Siis on üks tüdruk, kes selle peale, et tunni varem lõpetame, viskus põrandale siruli ja hakkas röökides nutma, et eiei, ta tahab veel õmmelda. Tore on, et tahab, aga no hallo, laps, sa saad varem koju, jõuad terve elu veel õmmelda. Mis on aga kõige hullem seejuures on see, et inimene ei kuula... üldse ei taha kuulata, mis talle öeldakse - lahendus on vaid järjepidev karjumine. Selline ongi õpetaja elu:)? Aga no näha ikka on, kui erinevad lapsed on, kuna kui üks kolmas klass vahetult enne nii suurepäraselt käitub ja siis tuleb selline mürgel, siis no mis mis.
Aga mulle helistasid täna kallid inimesed minu ümber juba varajastest hommikutundidest peale - nii mõnus tunne! Muidu vaat et mobiili ei kasutagi, ikka Skype ja nii, aga tore ikka mobiilis ka inimestega rääkida. Mõtlesin siis, et tänan kõiki armsate sõnumite eest ja siis mõtlesin, et ei täna ka ikka - mõttetult kalliks läheb siit Rootsist neid sõnumeid kõigile saata! Nii et - tänud kõikidele armsate soovide eest:)
Täna õhtul, kuna minu magusaid roogi eriti siin peres ei armastata, otsustasin soolase piruka kasuks - surima naudinguga küpsetasin tuunikalapiruka, mis tuli välja kusjuures väga väga maitsev. Küpstamine tekitas sünnipäevatunde ja see oli tore. Pererahvale toit maitses, olid üllatunud, et tomatit võiks piruka sisse panna ning olid igati rahul minu tuunikalavalikuga - tänud sulle emme:) Palusin siis ka pilti endast teha, kuna mõtlesin, et muidu ikka aina ise klõpsuta, aga kuidas ometi ennast ka pildile saada - tore ju oleks ikka natukese! Umbes, et - tere, näete, mina olin siin Rootsis:)
Nüüd istun oma toas üksinda, söön eesti sokulaadi ja veedan kvaliteetaeg oma uue minaga - äsja 24-nda aastakäiguga tutvust teinuna. Tere, saatsin just 23nda eluaasta ära, mida sul, aastakesel nimeks 24, mulle sel aastal pakkuda ka head on:)?
