Jäääääätis

Seekordne postitus tuleb visuaalse poole pealt väga igav, kuna mul ei ole ühtegi pilti lisada oma tegemistest - jumal tänatud, et mõtlesin selle joonistuste asja välja, siis vähemasti midagi. 

Vastus minu eelmise postituse pealkirjale "Aeglane vaikus enne tormi" on EI - tormi ei tulnudki õnneks või kahjuks. Ütleme nii, et ma olin tegelikult juba tormiks väga valmis, aga hea, saan oma tormiootused edasi lükata!

Nimelt läks mul nende üheksanditega üllatavalt hästi - mõtlen ise, et nii hästi kui nende tõsiselt ekstreemsete olevustega minna sai. Nende käitumise puhul tooksin paralleele näiteks halvasti käituva lapsega ja tema emaga - kui ema on läheduses, on käitumine oioi kui halb - kui ema aga läheduses ei ole, siis võib tegemist olla hoopis teistsuguse pea kukupai lapsega. Nii tundusid ka need üheksandikud mulle, kuna kui käsitööõpetajat ei olnud, siis unustati nagu see vastutöötamine ja negativism ära, ei viitsitud seda energiat sel hetkel minu peale kulutada ja nii oligi tulemuseks üsna rahulik tund. Kusjuures üks poiss oli esimest korda mütsita tunnis (seda öeldakse kogu aeg, et mütisd peast ja ta ei kuula kunagi) ning viksilt riides  ning töötas uskumatult hästi tunnis kaasa. Nii oligi nõnda, et poole tunni pealt oli ta oma tööga täiesti valmis ning siis naersime koos, kuna tunnistasin poisile, et me Ewaga tõesti ei olnud arvanud, et sa tunnis nii kaugele jõuad - ta muigas. Olin väga väga üllatunud ja ikka meeldivalt. Loomulikult oli neid, kes ei teinud mitte midagi, aga mõtlesin, et ei hakka torkima. Teate ju küll üht eesti vanasõna selle torkimise kohta - ei tasu. 

Nüüd siis olengi elus ja iseenesest üsna rahul, et tund läks täpselt nii nagu läks. Üritasin nendega suhtlust alustada ja küsida, et mille pärast ometi on käsitöö kui selline aine, niivõrd vastumeelne - see peaks olema ju üks kõige lemmikumaid tunde. Mulle vastati, et nõutakse liialt palju ja püsivust ei ole. No sellepärast ongi teised ained toredamad, et seal ei nõuta üleüldse mitte midagi. Oh issand, see efektiivsus ja töömaht on siin ikka nii nulli lähedale krutitud et....

Ma ei tea, kas ma nüüd väidan õigesti või on mul lihtsalt selline arusaam jäänud õpetajatest siin Rootsis või vähemalt minu praktikakoolis (ülerootsilist üldistust ei hakkaks tegema). Mulle tundub, et õpetajatel on kõikidel nagu kergelt ükskõik, mida ja kuidas nad oma tööd siin koolis teevad. Selles suhtes, et... Mulle tundub, et eesti õpetajatel on mingisugune missioonitunne ja vajadus teha oma tööd kõigele lisaks ka hästi, kuna vaevalt palk Eestis see kõikse motiveerivam asi on - peab olema midagi muud, mis toob õpetaja ameti juurde. Siin Rootsis on palk aga kõrge (võib-olla Rootsi mõistes madal, aga siiski elatakse väga hästi ära sellest palgast) ja tundub, et puudub selline süvenemine oma töösse. Iseenesest on ju hea mõelda, et ei võeta kõiki neid õpilastega seotud probleeme endasse ja suudetakse üsna stressivabaks jääda, aga jällegi tundub, et lastel lastakse lihtsalt..olla... Jõuame jälle selle vabakasvatuse sõna juurde ja nii see ongi - ei motiveerita ja ei nõuta lapselt väiksest peale midagi tegema, et lapsel tekiks kohusetunne ja arusaam, et ta peab koolis midagi tegema ka. Minu arvates oleks selline tagant utsitamine lapsele algusaastatel väga oluline, kuna hiljem on seda võimatu saavutada. Nüüd ongi nii, et ükskõik kui noor laps ei ole - ise vaatad, kuidas ja kui palju ja kas õpid ja teed siin koolis... Väike laps ei saa ju sellest aru, et ta peab midagi tegema ja kui ei nõuta ka, siis nii ongi, et no ma siis valin, et ma ei viitsi midagi eriti teha. Seda mõtet, mis minus on, on väga raske selgitada, aga jah - pinnapealsus ja liialt leebelt õppetöösse suhtumine jääb mulle silma nii õpilaste kui õpetajate puhul. Õpetajad küll teevad oma tööd ja annavad tunde, aga huvi selle üle, kas õpilasele midagi kohale ka jõudis ja kas räägitust n-ö kasu ka oli, see nagu puudub. Õpetaja tuleb, räägib, teeb ära, töö on tehtud, korras - minu osa on antud, lähme koju ära. Keeruline mõte ja ei tea, kas tõepõhja ka omab, aga mõte sellegipoolest. 

Minu nädalasel vabadusel ja suures toas teki all telekavaatamisel on nüüd lõpp - perekond on tagasi ning kassidel on nüüd olemas jälle solgutajad:) Esimene asi, mida 13 aastane tütar ütles, kui koju jõudis, ütles ta... vauu kui korras kõik on, las nii nüüd jäädagi. Seda siis seniks, kuni tuldi välja kõikide mänguasjadega, mis vajusid ükshaaval teekonnal lastetoast suurde tuppa radapidi põrandale ja sinna ka jäid. Nujah, nii ongi ju hubasem või mis:)? Kui väike 3 aastane laps koju tuli, hüüdis ta juheeeiii olen kodus, see on meie maja ja see seal on Kristiina tuba:) See oli ka armas hetk - äkki sellest toast, kus ma elan, saabki uue nimena Kristiina või Kristiini tuba, mitte igavalt öeldult - kontoriruum. 

Täna kohtasin kevade esimest sääske ja kärbest - sääsepoiss lendas juba väga reipalt, kärbes oli aga verandal, kõndis ja tugierdas imelikult ringi, lendamiseni veel ei jõudnud. Ilmselt veel uni silmis. Tänase joonistatud pildi valisin sellise, kuna väljas on meil juba täielik kevad, pluss 6 kraadi ja päike. Nii siis mõtlesin, kui tore oleks kuskil pargipingi peal jäätist limpsida ja justnimelt EESTI koorejäätist, mitte mingit Magnumi jäätist:) Eks varsti saab nii kevadet kui eesti jäätist - natuke natuke veel! 

PS! Meil lubatakse esmaspäevaks pluss 15 kraadi sooja - kas pole tore Eestist põhjapool asetseda ja omada nii kõrgeid kevadetemperatuure:)???