Vabandan suurelt ja sügavalt, et
ma ei ole niivõrd pikka aega kirjutanud. Kas sellepärast, et olen juba salaja
Eestisse tagasi tulnud ja Rootsi blogile kriipsu peale tõmmanud? Oh ei, mina
ikka siin ning ei mingit Eestit – veel! Nii palju on olnud sarhmerdamist
lihtsalt – mul ju käsitöö ja rootsi keel ka ja siis jookse ühest tunnist teise
ja assisteeri ja ole asjalik ja tee seda ja planeeri, mõtle toda... Igatahes
võin kindlalt öelda, et mul läheb üsna tegusalt!
Kevad on täielikult käes ning see
on mõnus mõnus mõnus. Linud laulavad, täna oli pluss 15 kraadi ning lumest ei
ole haisugi enam. Tuul, mis põski paitab, on mahe ja soe. Uskumatu kas pole?
Siis loen Eesti uudiseid lörtsist ja sellest, kuidas selle ja selle järve jääle
enam minna ei tohi – ilmselt on teil seal ikka rohkem talve ja vähem kevadet
kui mul siin põhjapool – müstika.
Eelmise nädala lõppu, ehk reede
õhtusse jäi väga väga mõnus väljaskäik väga toredate hetkel võin öelkda, et
töökolleegidega. Minu mentor, siis üks erivajadustega laste õpetaja ja siis
veel üks assistent (neil on seda lisa assistendi personali nii palju, et ainult
võta ja kasuta – saad ala igale lapsele igaks päevaks peaaegu uue inimese
abiliseks). Käisime väljas söömas ja siis jõudsime isegi klubisse välja, kus
esines Rootsis tuntud ning ka kindlasti suurematele Eurovisiooni fännidele
tuntud Rootsi lauljatar Charlotte Pirelli, kes võitis (nagu te kindlasti kõik
mäletate ja ära tunnete) 1999.aastal Eurovisiooni lauluga „Take Me To Your
Heaven“. Laulaksin nüüd teile seda laulu hea meelega või lisaksin siia video
sellest laulust, aga kuna see blogi süsteemid ei kannata väga videosid, siis ma
seda ei tee – otsige youtube’ist kui teid huvitab – kindlasti tuleb tuttav
ette.
Eile käis Taavi, kes oli samal
Comeniuse programmiga praktikal põhjas Kramforsis, mul külas, vaatamas ja
kiikamas, kuidas mul siin see elu käib, kuna mina tegelen ju põhikooliga, tema
tegeles gümnaasiumiga, nii et väike vahe ikka sees. Kuna mina olen pidanud oma
kooli üsna ekstreemsete laste kooliks, siis ta kinnitas mulle vähemasti eilse
nähtu põhjal, et MINU lapsed on siin ikka väga vaiksed ja korralikud, nii et
tuleb ilmselt rahul olla ja mures õpetajatele ka kinnitada, et tegelikult on
teil ju siin kõik vägagi hästi:) Käisime siis ka Uppsalas ringi, tutvustasin ja
näitasin talle linna, nii palju, kui ise kursis olin ja käinud näinud olin ja
sõime pehmet jäätist, mis maksis umbes 3 eurot – väga väga magus raha maitse
oli küll:)
Kodus on lapsed vanemate üles
võimu võtmas – käsitakse ja karjutakse, nõutakse ja kamandatakse. Nii vahva
jälgida ja mõelda, et oi mida mina küll kõike teisiti teeksin. Ma ei arva, et
see on õige, et lapsevanemad vähemalt korra päevas vabandavad oma laste ees, et
oi, näed sa tahtsid seda sööki, aga tegime selle, sa ei taha seda süüa, anna
andeks, kohe teen midagi muud. Või siis sama riietega, mida lapsele pakkuda ja
mida laps kindlasti ei taha selga panna – oi vabandust, kohe otsime sulle
midagi muud. Mida laps selle peale teeb? Nõuab ja kamandab aina enam, kuna
teab, et kui see või teine asi talle ei sobi, siis ta ei pea seda
võtma/tegema/selga panema. Mismõttes nagu... Ma ei tea, kas saite mu mõttest
aru, aga mina igatahes käituksin teisiti – täna on toiduks see ja homme paneme
selga need riided. Üldse mitte liialt karmilt ja kurjalt, vaid see oleks
ilmselt minu peres midagi loogilist ja tavalist, et toit on toit, mida sööma
peab ja ei ole nii, et ma hakkan sulle erarooga tegema, vastavalt lapse
soovidele, mida võivad muutuda iga 5 minuti tagant. No eks näis, ega ei või ju
iial teada, mida ja kuidas ma kunagi tegema ja käituma hakkan! Alati on ju
kerge kriitiline olla ja mõelda, et oi kui teistmoodi mina küll teeksin...
Üks kirumine veel – ei ole mina
kuulnud ühegi lapse suust, pean silmas just perekonna kaht last, kolmene ja
kuuene, et nad oleks kunagi öelnud sõna „palun“ või „aitäh“. Silme ette tuleb
ikka selline minu mõistes tavaline eesti pere, kus lapsele antakse küpsis ja
küsitakse – „mis sa ütled“ ja oodatakse pikisilmi sõna „aitäh“. Siin aga, nagu
ma juba kirjutasin, nõutakse ja käsitakse, elementaarsest võlusõnast „palun“ ei ole haisugi. Huvitav,
kas see mõte läheb ka vabakasvatuse alla? No ja siis arutame ja mõtleme
pereemaga, et kuidas need õpilased koolis ikka nii ebaviisakad on... Aga no ma
ei tea, võib-olla see lihtsalt ongi selline nende mõistes normaalne käitumine,
mis peredel kodus on ning sellega kaasnevalt ka kooli jõuab. Ise võib-olla
vanemad ei saagi aru, et lapsed võtavad võimust kodus ning et see on tavaline,
et nii käitutakse. Võiks mõelda, et tegemist on hellitamisega, aga ma ei
tea...siin Rootsis on selle käitumise ja kasvatamise asi ikka veidi teisiti –
ei nimetaks seda hellitamiseks, vähemalt minu silmis mitte.
Rootsi keele tunnis rääkisime
erinevatest keeltest ning kõik viiendikud olid väga väga asjalikud soome keele
rääkimisest ja arutamisest, eesti keelega võrdlusi aga ilmselgelt ei osatud
tuua – tore oli ikkagi. Samuti oli meil tund folksagor – muinasjuttudest. Mina
mina siis tegin? Valmistasin ikka korralikult ette – kas Eestil on ka oma
muinasjutte? Ikka on, näiteks ahjualune. Tõlkisin mina siis poole ööni
ahjualuse muinasjuttu rootsi keelde ja üritasin neile tunnis selgeks teha, et
mis kus mida:) See oli naljakas ja huvitav kogemus minu jaoks – loodan, et ka
lastele miskit uut kõrva taha jätmiseks.
Eile oli kolmanda klassiga
käsitöö tund, kus oli see poiss, kes loopis toole ja lubas meid õpetajaid ala
üles puua õmblusniidiga. Nüüd on tal assistent, kes saab temaga väga kenasti
hakkama. Just eile hakkas ta ometi normaalselt tööle ja isegi õmblema, mis
talle ilmselt ka täiesti kenasti istus ja meeldis. Miks on aga ometi nii, et
kui asjad hakkavad just hästi minema, peab midagi juhtuma? Nimelt õmbles ta
endale nõela sõrme. (tulevad endalgi judinad peale jälle, kui sellest
kirjutan). Mis aga kõige hullem, siis tekkis ju reaktsioon sellest valust, nii
et ta tõmbas näpu nagu õmblusmasina alt ära, aga nõel oli veel sõrmes (mõnus
eks) ja no siis oli verd kui palju ja istuv poolminestanud poisike kraanikausi
juures, näpp külma vee all. Ta oli aga ise väga vapper ja ei tahtnud üldse
välja näidata, et tal oli valus ning saime plaastri kenasti sõrme peale, nii et
loodan nüüd südamest, et tal ei teki käsitöö aine mittemeeldimisest mingit
hirmu õmblusmasina ees, et me siis jälle ei suuda teda tööle rakendada. Oh kui
kurb!
Aa, esmaspäevast veel üks seik.
Üks õpetaja oli haigeks jäänud ning tuli siis minu mentor minu juurde palvega
üheksandikele (nendele kõige ekstreemsematele) õpilastele ajaloo tundi anda.
Mina kehitasin õlgu ja ütlesin, et vabalt võin seda teha. Ega nad mind ära ikka
ei saa tappa ja no mis ikka juhtuda saab – kui õpilased ei oska käituda ja ei
tööta tunnis kaasa, siis hetkel siin, ei ole see minu mure, kuna usun, et ei
mina ega ükski teine õpetaja enam NEID üheksandikke muuta ei suuda. Seda on
mulle kinnitanud iga siin koolis õpetav õpetaja, et selle klassiga oleks
pidanud tehtama juba ammu midagi (pidades silmas just kaht kõige hullemat
poissi) ning et nüüd, kui jäänud on vaid üks kooliveerand, ei ole siin enam
suuri imetegusid ja muutusi loota.
Nii ma siis andsingi ajaloo tunni
neile:) Olgu olgu, tegemist oli iseseisva tunniga ja ma ei hakanud neile rootsi
keeles rääkima teisest maailmasõjast. Minu rootsi keel on paremaks läinud, aga
sellist teksti sellegipoolest ma ei valda, oh ei. Oleksin ju võinud seda
inglise keeles teha, aga kuna ma olen oma inglise keele täielikult kuhugile aju
tagumisse viiekordsete lukkudega kappi ära peitnud, siis ei oska minu
mõttemaailm praegu rohkem vastu võtta, kui eesti ja rootsi keelt (hea seegi).
Osa klassist olid vaiksed ja
rahulikud, nagu ikka ning siis olid need lärmakad ja laaberdavad tunnisegajad,
kes läbivalt üheski tunnis midagi ei tee – huvitav, kuidas nad saavad nii ja
mis neist edasi saab? Milline on aga motivatsioon, kui hindeid neile siin ei
panda ning nad teavad, et üksõik kuidas nad käituvad, koolist neid välja ikka
ei visata. „Supper, eks ma siis võin ju siin koolis mõnel päeval niisama
hängimas käia“. Poole tunni pealt seisin aga klassi ukse ees ning mind vaatasid
ülevalt alla viis suurt, minust peajagu pikemad poisinolki, nõudmaks klassist
väljaminemist ja no mis on siis minul võimalik teha...? Öelda, et eiei poisid,
istuge nüüd ilusasti maha ja hakake tööle? Tulemus: tuhin minust massiga mööda
ja no hakka siis viiele suurele mehele üksinda kuidagi vastu – polnud mõtteski.
Mulle aga öeldi pärast, et isegi hea, et nad sul nii kaua tunnis püsisid, nii
et great success??
Nii, nüüd on vist mingiks ajaks
emotsioonidest jälle end tühjaks pigistanud. Eks neid emotsioonide tule veel ja
veel või siis kindlasti halan samadest asjadest siin blogis veel ja veel:) Kui
ma ikka nendest lastest Ristole ka räägin, et issand kuidas ikka ja mis ikka,
siis ta ka juba vastab, et aga Krissu, sa ju tead seda kõike juba ja oled seda
kõike näinud ja see ei ole ju midagi uut (andes teada, et ma ilmselgelt kordan
oma juttu ja sarnaseid emotsiooni juba mitmendat korda) aga no ikkagi – kuidas
ja miks ikka saab nii ollla – jäängi vist sellest kirjutama ja rääkima veel
pikaks ajaks, nii et kõik kallid sõbrad, kui ma tagasi olen – olge valmis, te
kuulete neid blogi jutte veel ja veel:)
Täna nägin esimest korda juba väga värvilist liblikat, nii et tulemas on erksavärviline, kirev ja väga eriline suvi:) Jääme suve siis ootama!
