Mida? Kus? Kuidas? Miks? Rootsi keeles?

...Kui igast ilmakaarest tuleb positiivset tagasisidet selle kohta, et ma üleüldse omadega lõpuks Rootsi jõudsin ning blogi pidama hakkasin, siis ei tohi ju teid kui tõenäolisi minu blogi külastajaid kuidagi alt vedada! Lisaks tavalistele postitustele otsustasin, et hakkan, vähemasti katsun hakata iga postitusi juurde joonistama just seda mõtet ja emotsiooni, mille olen sellelt päevalt kaasa saanud. Siin siis nüüd minu esimene emotsioon ning esimesele postitusele järgmine postitus.

Kõigepealt siis sellest, milliste elajatega ma koos elan - selle all EI mõtle ma lapsi:) Nimelt kaks täpselt ühesugust kassi, kes erinevalt minu kassist Audrumail, on ikka väga väga agressiivsed, julged, nahhaalsed ja teab mis uudishimulikud. Lisaks sellele, et nad pidevalt käivad toas, mida võiksin justkui järgmiste kuude jooksul oma toaks nimetada (see tuba lihtsalt pidi neile väga meelt mööda olema), hüppavad nad lauale, kräunuvad, sahkerdavad end inu teki alla ning kui ma olen väga konkreetselt oma ukse sulgenud, otsustatakse väga püsivalt kaua ja kõvahäälselt hakata ukse taga kriipima, mis kostub vaikuses päris suure helina. Aga õnneks ei ole mul kasside vastu ei allergait ega mingit viha või mittemeeldimist, nii et las nad siis jagagu oma veidrusi minuga - peavad ju kuidagi tüüpilise Rootsi kassi kombeid mulle kui eestlasele tutvustama:)

Kahe viimase päeva jooksul, või siis kahe esimese päeva jooksul, olen enda jaoks kindlaks teinud ja tunda saanud rootslaste kuulsat märksõna "fika", mis tähendab igapäevast (mõtlen selle all tõesti IGAT päeva) kohvitamist lõuna ajal. Rootslased lihtsalt võtavad selle aja, istuvad maha, joovad oerhört mycket (uskumatult palju) kohvi ning naudivad üksteise seltskonda. Vahel isegi mitu korda päevas ja see tundub kohati veidi müstiliselt, kuivõrd püsivad nad selles on, aga see on nende traditsioon ning kohvi on nende parim sõber. Minu pereisa näiteks ütles, et ta joob päevas keskmiselt kümme tassi kohvi ning et see on väga normaalne - noojahh... Kuigi väidetakse, et just soomlased on need, kes maailmas kõige enam kohvi joovad!!?? peaksin mainima, et loomulikult ei õnnestunud mul Soomes mõnes peres elada ja nende elu n-ö "jälgida" ning võib-olla joovad nad kohvi tõesti veel rohkem, aga hetkel olen parajalt šokeeritud rootslaste kohvijoomisharjumusest.

Eile õhtul jõudsid minuni sellised huvitavad peakuminad, mis ilmselgelt tulenesid sellest, et olin korraga liialt koormanud oma ajukest teistsuguse keelekasutusega:) ...Hakkad magama jääma ja tunned, kuidas aju suriseb või viliseb või noo... selline imelik heli, mis ei ole kohe kindlasti mitte täielik vaikus. Hommikul aga jälle rise and shine ja loodad, et mõistad nende kiiret slängikeelt veidike rohkem kui eelmisel õhtul magama minnes!

Nii siis algaski täna hommikul minu esimene n-ö tööpäev uues koolis, uues linnas, uues riigis ja mis kõige tähtsam - uues keeles. Herre Gud (Oh Jumal)!! Nii palju uut informatsiooni ning teises keeles mõtlemist või vähemasti üritamist mõelda teises keeles, et poole päeva pealt su aju ei suuda enam grammigi rootsi keelt tajuda ja istun siis mina erinevatel koosolekutel tühja klaasistunud pilguga ja loodan, et keegi seda ei märka. Kuigi - ega nad vist arvagi, et ma suurt miskist asjast aru saan. Kõige paremad on ju loomulikult need diskussioonid, kus lisaks väga kõrgetasemelisele ja keerulisele keelekasutusele lisandub jutu lõpus küsimus minule, justkui oleksin ma kuulanud ja aru saanud, nii et... Ilmselt nad vist ikka arvavad, et kui juba siis juba - oskab see Kristiin kindlasti täielikult rootsi keelt!

Loomulikult tutvustati mind ka kõikidele õpetajatele ning direktorile - ei tahtnud otse direktorit pildistama hakata, aga sain ta õnneks siiski ühele pildile:)

 

Arvanud, et olen ainuke uus näolapike õpetajate seas, siis ei olnud see mitteteps nõnda, kuna tundub, et Rootsis harrastatakse väga suurel määral abiõpetajate kasutamist eri tundides, eriti veel siis, kui klassis on mõni erivajadusega õpilane (loogiline) ning selliseid õpilasi pidi neil ka olema. Nii oligi meid kui uusi inimesi tervelt 6 - ülejäänud viis peale minu teadsid aga väga täpselt, mida nad selles koolis teevad, milline on nende missioon ning üleüldse - said kõigest täpselt aru:)

Kool on armas, ühekorruseline kompaktne maja, tegelikult kaks maja. Koolis õpib 340 õpilast ja õpetab 40 õpetajat. Tundus mõnus ja vaba seltskond!

Koolist ja koolitööst siis nii palju, et täna oli tegemist vaid õpetajate koosolekutega - arbetslag. Oh isver, kuivõrd palju suudetakse läbi viia ja korraldada erinevaid gruppe ja grupitöid, rühmas töötamisi, mingi tulemuseni jõudmisi - kord ühed õpetajad ninapidi koos ja siis hoopis teised... Huvitav oli kuulata õpetajate eesmärke, soove, mida võiksid õpetajad saavutada, kuidas jne - selle teema juures olin isegi valmis ise sõna võtma, aga kuna mulle seda ei antud, siis ei hakanud end peale ka suruma:)

 

Diskussiooni ja arutlust tundus küll igatahes väga palju palju olema - minu mõte hajus siis, kui rääkima hakata teemal "trygghets- och trivselsregler" (ohutus- ja heaolureeglid). Sellist teoreetilist juttu on raske isegi eesti keeles kuulata, nii siis juhtus ka rootsi keeles.

Ja no loomulikult fika fika fika:) Alustasime hommikul kell 8 30 - kell 10 oli esimene fika. Siis tegime veel tööd ja olime aktiivsed ja siis oli kell 12 fika ning siis ka veel kell 2 fika, nii et ei saa imestada, kuidas inimesed kümme tassi kohvi päeva peale kokku suudavad koguda - ei tundugi ju nii võimatu! Puhketuba = püha paik!

Küsisin ka Ylva käest (minu otsene mentor ja perenaine, kelle juures elan), et kuidas ma üleüldse siia linna ja sellesse kooli sattusin, kuna olen alati mõelnud, et kuidas siis ikka oli, kui selgus, et ma stipendiumi sain ja et mulle "loositakse" kool, kuhu lähen. Asi tundus aga olevat nii (kui ma nüüd õigesti aru sain), et Ylva näol on tegemist väga aktiivse naisega, kes oli ise kirjutanud sinna programmi, et ala ta oleks huvitatud mõnest tudengist vms - nii siis jõuti sellise väikese koolini nagu seda on Gåvsta kool ning mina selle koolini. 

Vot... Üks eilne mõte veel... Istusin televiisori ees ja mõtlesin - lihtsalt suurepärased võimalused rootsi keele nägemiseks, kuulmiseks, lugemiseks! Mõistsin, et need olud, milles ma olen, soodustavad lihtsalt 125%-liselt seda, et saaksin arendada lõpuks just selles keskkonnas oma suure vaevaga õpitud rootsi keelt! Isegi ingliskeelsete filmide all jooksvad rootsikeelsed subtiitrid on niivõrd vahvad - saaks selliseid ometi Eestis näidatavate filmide alla tellida:) Igatahes kuklas tiksub koguaeg meeldetuletus - Kristiin, siin on sinu võimalus - võta sellest kõik mis võtta annab! Loomulikult teen seda, kuigi väga motiveeritult selle lause peale mõelda pärast rootsikeelset ajusurma on üsna võimatu! 

Aga mis siis muud kui kuminarohkete unenägudeni ning homme jälle!