Siin me oleme, või noh... siin ma olen:)

Täpselt täpselt, ongi minu lõpuks kaua kaua oodatud ja justkui unistuste sihtkohaks olnud Rootsis kauem püsimine alanud:) Ning ning, justkui seetõttu, et eelnevalt läbielatud ja läbikogetud Soome blogi pidamisega sai postituste aktiivsus ja nivoo nii kõrgele seatud, tuleb ka siis nüüd Rootsi tegemistel pisidetailselt silma peal hoida - eks näis, kas see mul NII aktiivselt ka õnnestub, sest tuleb tunnistada - need Soomeaegsed kirjad olid ikka VÄGA detailsed ja pikad, nii et mütsid maha kõigi nende (ilmselt väheste) ees, kes suutsid minu tegemistega sama rütmi pidada:) Loodan, et ei aja oma Rootsi juttudega samasugust pikka mulli, kuigi kui vaadata seda lõiku ja näha, kui kaua ja pikalt olen juba senini jahunud üht ja sama mõtet, siis tõesti - vabandan juba ette:)

Milline on siis minu missioon Rootsis? Sain nimelt stipendiumi tegemaks on õpetajapraktikat välismaal ja kuna mul on ju parajalt kinnisidee olnud Rootsi Rootsi Rootsi, siis vot just sinna ma end sokutasingi ning nüüd siis ka oma soovi täide viisin. Kohaks sai loosi tõttu Uppsala külje all asuv Gåvsta linn, mis on väga väike väike, kuigi pean mainima, et soovisin väga Göteborgi saada, aga no mis seal siis ikka, loos oli selline ja eks igas asjas on midagi head:)

Kuna Risto on niivõrd hea isiklik autojuht mul, suutsin ma ta ka sel korral nõusse saada, et minu pagas koos minu ja hetkeks ka temaga Rootsi saada. Valisime Paldiski-Kappelskär liini, kuna see tundus kõige...mugavam ilmselt. Sõit oli aga üsna selline, no ütleme, et tavapärane. Sõidul iseenesest ei olnud midagi viga, kuna laev liikus ja üsna vaikselt, aga need tingimused olid ikka üsna üsna halvad. Sõitsime suvel Taani läbi Rootsi sama liiniga, aga siis oli tegemist teise ja väga korraliku laevaga - nüüd aga, oh ei. Aga näete, elus olen ja Risto peaks ka homme hommiul kenasti oma viie asja ja autoga Eesti maalappi puudutama.

Sõites koha poole, kus pidin elama hakkama, tekkis väikest viisi paanika-jaanika, kuna GPS otsustas, et ta ei tuvasta seda tänavat ja kohta, kus minu elukoht asub. Õnneks aga sujus kõik kuidagi iseneesest paika ja nüüd ma siin siis olen. Tegemist on muideks minu otsese mentori koduga, kes on minu praktikakoolis inglise keele õpetaja (jah, tõesti, väga heal tasemel inglise keel ja suur ahvatlus rääkida rootsi keele asemel inglise keelt, aga ei - rootsi keel on käsklus number 1). Ta elab igatahes suht koht metsa sees, maja on super ja neil on neli last ja kaks kassi - arrrmas!! Kõik lapsed on tüdrukud ja parajalt väiksed, nii et nende pudikeelsest rootsi keelest ei saa ma muidugi eriti üldse aru - aeg teeb oma töö, ma loodan. Minule eraldati üks terve tuba ja kõik, mis eluks vajalik, on mul siin toas olemas - olen väga rahul!

Kool algab õpilastega kolmapäeval, esmaspäev ja teisipäev on õpetajatele sisse elamiseks. Kool tundus väike ja armas, eks siis ole piltide pealt näha ja kirjutatust kuulda, kuidas mul seal olema hakkab. Igatahes kiideti mu rootsi keelt ja ma sain õhtusöögi laua ääres täielikult rootsi keele kasutamisega hakkama - ning tõesti, ma ikka rääkisin, mitte ei tegelenud ainult söömisega:)

Jõudsime täna ka juba Ristoga veidi Uppsalaga tutvuda - tundub armas ja väike linnakene, kompaktne ja ilus. Sarnaneb veidi Tartuga - selline tudengilinna moodi tundub olevat!

 

 

  

Risto saatsin juba taas laeva peale ja loomulikult oli nuuks nuuks, aga mis ei tapa, teeb tugevaks ning ta ütles, et jätab suurima südamerahuga mind sellisesse peresse, nagu need siin on - nad tunduvad tõesti toredad!