Rootsi head ja Rootsi vead

 

Ülim vaimustus vaheldub niivõrd äärmuslikult ja kiiresti ülima.. hmm.. ei saaks otse öelda, et pettumusega, aga pigem sellise üsna äärmusliku seigaga. Nimelt vaatan tugevasti alt üles sellele, kuidas praktikakooli käsitööõpetaja töötab ning kui suur osa tema käsitööainest on õmblemine. Seejuures jällegi... Õppida esmaskordselt justkui kuduma alles 9.klassis - no ma ei tea. Loomulikult võiks kõike olla võrdselt - mõeldes Eesti peale, siis ilmselt ka rohkem õmblemist, kuna vähemasti minu õpilasajal oli seda küll väga vähe. KUID - ei tohiks ju unustada ka teisi tehnikaid, millest hetkel paljud rootsi lapsed ei tea peaaegu mitte midagi. Üsna äärmuslik. Siiski - on väga väga palju, mida endaga kaasa võtta - tunda end kui käsn, kes imeb end igasugustest uutes ja huvitavatest ideedest ja teadmistest täis. Vad kul! Sest on mis on, õpingute ja käsitööõpingute koha pealt on rootslastelt ikka palju üle võtta, arvan ma - usun et jõuame sinna kunagi kunagi... paarikümne aasta pärast:)???

Niisiis olen üsna tugevas wow-efekti seisundis, kui järgmisel hetkel näen jällegi midagi, mida mitte kaasa võtta Eestisse - kuigi jällegi, ma ei tea ju veel täpselt, kuidas Eestis olukord praegu on. Nimelt mõtlen koolikiusamist - eks seda ikka on Eestis ka, aga fakt, et näen seda esmakordselt reaalselt Rootsis, tekitab sellise tunde, et... Ega seda ju ometi Eestis ei ole eks eks eks??!!! Vabakasvatus??

Igatahes oli oluord selline, et jalutasime käsitööõpetaja Ewaga väljas - seal koolis on selline kord, et kõik lapsed peavad lõunapausi ajal pärast söömist välja "mängima" minema või noh-- Värsket õhku hingama. Seejuures pean kindlasti ära mainima selles, kuidas reaalselt väljas käiakse - väljas on reaalselt 0 kraadi ja tugev külm tuul. Ma saan aru, et mina isiklikult olen väga suur külmavares, aga siiski - väljas on ikka reaalselt külm. Ja absoluutselt mitte ühelgi õpilasel ei ole salli kaelas, rääkimata mütsist, kinnastest või isegi jopest. KUI jope isegi on, siis on ta kohe kindlasti eest lahti. Tundsin end igatahes nagu väike eskimo, olles ikka n-ö enda või Eesti mõistes normaalselt kinni mässitud. Milleks külmetada või ei ole neil tõesti üldse külm? Ja siis on siin kodus mul üks 6-aastane neiu, kes köhib hullupööra, aga ei salli, mütsi, kindaid ega miskit. Ma saan aru, et liikumiseks tal ju vaid vanemate auto, aga kui laps peab ikka lõuna ajal pool tundi õues olema ja tal puudub selleks n-ö varustus... no ma ei tea - siin on see ilmselt normaalne ja nii peabki! Olgu!

Aga põhjus, miks me väljas kõndisime, oligi siis n-ö järelvalve tagamiseks, et midagi ei juhtuks. Õpetajad vahetuvad iga 25 minuti tagant. Nii olime siis meie. Ja no massides lapsed - kes on ikka üsna üsna mässmeelsed, vaenulikud ja agressiivsed - ikka kohe kätega kallale jne. Ning just juba 4 ja 5 klass. Nii siis oligi hoogu juurde saamas üks suuremat sorti kaklus, kahe 5.klassi poisi vahel ning loomulikult kõik teised poisid, hõlmad lahti, jope vaevu seljas, karjuvad ümber fight fight fight.. (kaklus kaklus kaklus). Selleks ajaks, kui meie olime jõudnud sündmuskohani, oli kaklus liikunud väikesesse ruumi, mis on n-ö garderoob. Seal hakkas Ewa poisse lahutama ning mis mind kõige rohem selle asja juures šokeeris, oli see, et poisid ei suutnud kaklust lõpetada ja kui õpetaja vahele astus, läks üks poiss õpetajale kallale ja siis võttis mul küll põlved nõrgaks ja tundsin, et ma lausa kardan seda 5.klassi poisikest - tõesti. Siis tekib jälle küsimus, et kust see ometi tuleb, et tal on suur soov inimesele kallale minna ja ma ei tea mida teha... Ilmselgelt vabakasvatus, kuna puudub nagu.. lubupidamine õpetaja vastu, autoriteet, et hallo, ma ei lähe ju õpetajale ometigi kallale, nii ei sobi juuu!! Kui vähegi võimalik, siis on see just see, mida nüüd siis MITTE tuua Eestisse!

Üldiselt on üsna selline...lohakas mentaliteet õpilaste seas. Kasimatus ja selline..hoolitsematus. Ei näinud täna peaaegu ühtegi last, kelle pea oleks olnud kammitud, sest noo.. laps ise teab, mida laps teeb ja nii ongi. Kui ütlesin käsitööõpetajale väljas kõndides, et lastel ei ole nagu suht koht midagi seljas, siis ta kostis selle peale vaid, et: "Aga ju tal on nii hea ja ju ta tunneb, et on soe ja eks ta ise otsustab, mida kanda - ei ole mõtet talle midagi ütlema minna, kuna ta vastaks niikuinii, et ei pane selga"! Ja nii ongi!

Oh jah - jälle nii paju mulli. 

Esimesed käsitöötunnid siis täna - kui grupis on nt 13 õpilast, siis täna oli nendest igatahes 8 poisid, kes alustasid õmblemisega. Tundub imelik? Oh ei - see on ju alati nii olnud! Millal aga juhtub see Eestis, et silmapilgutuseta liituvad käsitöö õmblemisega poisid ja keegi ei vaata justkui natukenegi "viltu" sellele? 3-6 klassis on kohustuslik nii tekstiilikäsitöö kui ka metalli- ja puidu käsitöö - klass jaotatakse pooleks - üks pool on esimene poolaasta tekstiilis ja siis puidus-metallis ning siis vahetatakse grupid. Nii lihtne see ongi! Aaa - huvitav on ka see, et ühtegi sellist suurt garderoobi ei ole, nii et enne igasse klassi sisenemist võetakse väliriided seljast (muidu ollakse koridoris ilmselt väliriietes) (ning koolis põhiline, loe: ainuke, riietus on dressid) ning saapad jalast ja sisenetakse klassiruumi, ilma jalatiste ega igasuguse koolikotita - kaks kätt taskus. "Tere, olen nüüd siin, mis teil mulle siin tunnis pakkuda on?"

Lõpetuseks veel nii palju, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda sõnad, mida olen pidanud inglise keeles lausuma, nii et olen suutnud vaid rootsi keeles end väljendada. Loomulikult on laused üsna konarlikud ja lihtsõnalised, aga see selleks. Õpetaja jutt tundub aga nii selge, lihtne ja loogiline, et paneb mõtlema, et no kuidas siis mina nõnda samuti ei suuda - see on ju nii kerge! (oleks see vaid nii). Pean aga tunnistama, et kui tuua mõtteliselt juurde ka kehakeele mõiste, siis seda olen ma ikka väga palju kasutanud. Ma isegi ei ürita oma sõlmes keelega midagi selgitada, kui saan seda oma kehaga ette näidata! Eks see kehakeel vajab ju samuti aeg-ajalt turgutamist ja arendamist:)