Miks küll meil ei ole nii nagu on Rootsis:)?

See asi kõik siin on ikka megapõnev! Nii nii palju sellist asja, mida võtta endaga kaasa Eestisse - mida Eestis kindlasti ei näe koolides, klassides või noh... käsitööklassides, kuid mis ei ole mitteteps võimatu. Sellised huvitavad nõuanded ja juhised, mõtted ja ideed, viisid kuidas midagi teha ning otseloomulikult - KLASSIRUUM, kus töötada. Seejuures võib aga kahtlust olla selles, kas saan kõiki mõtteid Eestisse kaasa tuua ning neid ka teostada - vaevalt. Aga on, mille poole püüelda. Loomulikult on asju, mida ei saa ja no lihtsalt ei saa Eestis läbi viia, kuid siiski on võimalik võtta sellest võimatust asjast tükike võimalikkust ja selles suunas mõtlema hakata.

Igatahes - nagu päeva pildist või koomiksist oli võimalik välja lugeda, oli minu tänane päev igatpidi täis üllatavaid momente või siis pigem... hämmastama panevaid momente, et kuidas ikka nii on võimalik, et nii on. Kujutan ette, et kui võtan ette oma Soome blogi aegsed postitused, siis umbes esimese nädala jooksul kirjutatud postitustest võib kindlasti välja lugeda samuti imestamapanevaid hetki ja vau efekte - nii ka siin Rootsis, üllatus üllatus. Aga lõpuks jõuame ikka selleni, et Skandinaaviamaid EI TOHI Eestiga võrrelda ja mõelda, et miks küll Eestis nii ei ole. Nii lihtsalt ei saa, kuna nii võib hulluks minna, nagu mina täna mõneks hetkeks tundusin minevat.

Kohtusin siis mina oma praktikakooli käsitööõpetajaga, kes tundus olevat küll väga meeldiv inimene, üliaktiivne, kiire, hoogne, reipsakas ja no supper. Mis aga kõige olulisem - täielik perfektsionist ja pedant, omades seejuures väga korraliku ja korrektse süsteemiga käsitööklassi, kus on absoluutselt igal käsitööasjal mitte ainult oma koht vaid ka üdini läbimõeldud koht. Kõlab kindlasti üsna äärmuslikult, aga pean tunnistama, et kaldun igatahes rohkem pedantsuse ja perfektsionismi poole kui et mul asjad pilla-palla oleksid - SEEGA pean tunnistama, et mulle väga väga meeldis ja tundus, et mulle istus see kõik kõik seal, mida nägin. Nüüd tuleb selline traditsiooniline lause, et "kui mina kord oma käsitööklassi saan ja käsitööõpetajaks hakkan, siis mina tahan ka endale sellist süsteemi ja korda ja sildistatud kohti, kuhu asju ära minna, vot". Kord ja süsteem - supper! Tean kindlalt, kes selle peale nüüd arvutiekraani silmates noogutab - tegid sa seda, Merit:P? Tundus nagu, et sulle võiks ka selline asi istuda või mis:)?

Loomulikult unustas käsitööõpetaja koheselt, et ma ikka päris rootslane veel ei ole, tulistas infot justkui kahurist ning mina siis üritasin noogutada, kui ma vähegi millestki aru sain. Seest võttis aga õõnsaks küll, kui esimene ülesanne, mis mulle ette anti ja paluti korraldama hakata, oli seotud õmblemisega, mis on ok, aga võimalusel valiksin ikka väikse näputöö kudumisvarraste või heegelnõela seltsis. Aga einoh, mis seal siis ikka, hakkasin loomulikult ülesannet täitma, nii kuis oskasin - lõpuks sain veel kiita ka (ma olen nagu väike laps, kelle silmad löövad särama, kui keegi kiidab, selline tunne oli küll). Aga no tore ju, kui keegi ütleb, et sinu töö on õnnestunud. Nii et siis esimene tööleht valmis juba täna ja pidi väidetavalt minema koopiamasinasse ja õpilaste kätte - vad kul!!:) (kui lahee!).

Üldiselt on aga nii, et nemad siiski käsitöötunnis ainult ja ainult õmblevad, nii et tuleb huvitav poolaasta. Tunnen justkui, et oleksin pidanud tegema enne siia, Rootsi tulemist ära niivõrd palju asju, et olla parem ja tunda end oluliselt enesekindlamana. Ilmselgelt tunnen ebakindlust rootsi keele ees, aga noh, selleks ma ju siin olengi ning üleüldse peaksin olema palju kvalifitseeritum või... parem selleks et siin olla. Aga nooh, see selleks, ei ole ju mõtet halada, nii et tuleb kuis tuleb:)

Lisaks sellele, et käsitöö klass oli vau vau vau, siis loomulikult võimanedasid selle käsitööklassi täisulikkust just need asjad, mis seal olid. Kõigil oma õmblusmasin ning õmblemiseks oma laud ja koht, seintel riulid, mis on täis kangaid, kastis täis lõngu, kõik väga väga korras, süsteemselt ära paigutatud, riiulid niitide jaoks, käärid omaette mingisugustes vahedes ning laual õpetaja ees kaks suurt pappkasti. Õpetaja avab need silma pilgutamata, võttes karpidest välja kindlasti sadade sadade eurode eest kõikvõimalikke käsitöövahendeid, sest...sest... see on normaalne! Sest õpetajatele tuuakse kohale kõik see, mida õpetaja on välja valinud käsitöökataloogist, mida võiks vaja minna - õpilased tulevad tundi ja valivad siis olemasolevast välja, mida ja kuidas teevad. Kas ei vajuta mitte suud lahti ja ei pane mõtlema, et no mismõttes! Ning mis kõige olulisem põhimõte, mida kuulsin (ja sain ka aru) iga kolmanda lausena käsitööõpetaja suust: "See oleneb kõik sellest, mida õpilane tahab, kuidas ta seda tahab, mida ta soovib teha - nii et... õpilane on kuningas". Plussid ja miinused?? 

See on ka vahva, et kooli koridori seinte peal on õpetajate erinevate aastate õpetajate pildid. Vahva vaadata, kes kus kuidas kui noor ja kui vana:)

Aaa ja üks seik tänasest hommikust. Äratus, ülestõusmine, vannituppa minema, vannitoast väljatulemine NING... Loomuliklt ei tõmba iga kord oma ust nõnda kinni, miks peakski. Jõuan vannitoast tagasi ning selle ajaga oli jõudnud kass minna minu tuppa, minu voodisse (siiani normaalne) ning põhimõtteliselt minu teki täis..hmm sortsutanud:)??? Nii et oli tore ja juba järgmise hetkega oli kõik koristatud, puhastatud ja ära korraldatud. Mnjaaa vahvad kassid:)

Kusjuures, ema, uusaasta lubadus mulle endale salaja ja nüüd ka avalikult - hommikul äratuskella enam mitte edasi keerata:) Ise ka ei usu - kas ei aja ometi naerma, või mis:)? Igatahes kolm viimast päeva on õnnestunud jeee:)