Maskikarneval ja muid emotsioone

 

Ma lihtsalt ei tohi iga päev kirjutada - see on väga väga tore, et võtab meeletu aja ja see ei ole (ei tohi olla) minu prioriteet ju - nii siis kirjutan nüüd, täna, üks päev hiljem. 

Eile sadas terve päev konkreetselt paduvihma, mis andis suurepärase võimaluse öökülmale ja suurele hulgale veele - kõik kohad on eluohtlikult libedad ja tänase lumelisaga salapäraselt kaetud. Ning lõppude lõpuks - ükskõik kui ettevaatlik sa ka ei ole, ikka üsna suure tõenäosusega kukud. Mina sain ühele poole vaid libastumisega. Paduvihmaga kusjuures pidid ikka õpilased lõuna ajal õues olema ja see oli minu arvates täielik kaos - mõtlen paduvihm, loe: TOTAALNE PADUVIHM. Ja siis need õpilased, on nagu nad on riides ja absoluutselt läbimärjad - seisavad, jooksevad ja mängivad. APPI! Siin pildike ühest lapsest täna, kus ta ootas kaua koos minuga bussi ja avastas, et tal on külm!

Eile oleks mul justkui alanud praktika, kuna võtsin juba tunni andmisest osa ja tundsin end õpilaste seas olevana. Siinjuures peab ära märkima, et ühtset tunniettevalmistust või plaani on suht võimatu teha, kuna mitmete erinevate võimaluste tõttu (materjalid ja vahendid) käsitöö klassiruumis, puudub õpilastel üks kindel asi, mida tunnis tehakse. Kõik teevad seda, mida nad soovivad ja välja suudavad mõelda - justkui lähed klassis olevate kangaid täis riiulite juurde nagu kõnniksid kangapoes - võta vaid, mida hing ihkab ja raha kah ei küsita. Seejuures on aga suhtumine töösse, materjalidesse, töö väärtustamine minu arvates oluliselt nõrgem kui see on Eestis, kus kõik õpilased toovad endaga kaasa oma materjalid. Eks nende kahe maa puhul võib tuua üsna äärmulikke näiteid ning loomulikult ei tohiks Eestis kõik kõik olla õpilaste kohustus osta ja kaasa võtta. Ometi mingil määral see paneb õpilasi rohkem väärtustama seda, mida nad endaga kaasa on toonud - kindel oma lõng, kindel plaan, mida tegema hakatakse ja ei mingit kaost - vist.

Kusjuures, selle paljude valikute juures on ka veel üsna kaval õpetaja poolt, andes justkui nagu variantidena ka kudumise ja heegeldamise, kuigi teades, et ilmselgelt neid vabatahtliult ei valida ning see sobib õpetajale väga hästi. Nii juhtus ka täna: "Poisid, kas te soovite kududa või midagi muud teha?" Ja nii oli valik tehtud - võite arvata, mille kasuks. Täiesti arusaadav tegelikult - eks iga õpetaja paneb rõhu ju sellele, milles ta hea ja tugev on. Seejuures aga lõpetades käsitöö aine nii, et ei tea ühestki teisest tehnikast peale õmblemise, mitte midagi... no ma ei tea.

Enda olemasolust nii palju, et kuna kõik õpilased teevad eri asju, siis nagu tegeledki kõikidega indiviuaalselt. Eile aitasin üht 9.klassi poissi, kes õmbleb endale T-särki ning juhendasin üht neiut kapuutsiga dressika lõigete võtmisel (sest see on koolis põhiriietus ju).

Eilne päev tõi endaga ka kaasa kodunduse tunni vaatluse, mis oli väga huvitav, kuna õpetaja istus praktiliselt terve tunni oma mugaval toolil. Täiesti uskumatu usalduse või ma ei tea millega suutis ta seda teha - et kõik toimibki nii suuurepäraselt ja las õpilased ise proovivad ja tegelevad seal pliidi ja ahju ääres? Tema õpetajaroll oli täpselt samasugune nagu minu oma - istusime mõlemad ja jälgisime - ainult, et tema oli õpetaja. Mis oli aga armas, oli see, et õpetaja andis mulle üsna spontaanselt ühe kodunduse õpiku, mille järgi nad õpivad - kiitis seal olevaid retsepte. Vau, jess - it made my day:) Kolmas erialane raamat rootsi keeles. 

Mida ma aga nt eilse päeva šokiks pean, on see, et kui käsitööklassi sisenes 4.klass, uks sulgub ja selgus, et tunnis ei saa olema MITTE ÜHTEGI tüdrukut, siis oli küll vau vau vau. Vähe sellest, et näen "tavalisena" poolt klassi poisse ja poolt tüdrukuid, aga nagu et ühtegi tüdrukut ei ole... See oli elamus :) Klassis oli üks poiss, kes ainukesena teadis, kus Eesti on ja oli seal käinud ka - andis mulle teada, et seal ei olnud ÜLDSE tore - mina siis naeratan ja ütlen, et no aga siis sa ei sattunud lihtsalt toredatesse kohtadesse! Üldiselt teatakse üsna vähe, kus EEsti asub, kuna ma ennast esitledes iga kord küsin, et kas te teate, kus Eesti on - ilmselt on tegemist ka viitsimatusega vastata (loodan) kuna viha on ju kõigi ja kõige vastu üsna suur - "tere olen kõigele vastu, ei huvitu millestki ja ei taha siin koolis olla". Nüüd, kus olen pea kõikide klassidega tutvunud, küsis täna esimest korda üks neiu, kes kas Estland on sama mis Tallinn ja siis oli rõõm suur, vähemasti keegi teab:)

Käsitööõpetaja on jätkuvalt meeletult aktiivne ning meenutab mulle oma korraldusega aina enam üht inimest. See, et neil aga materjalid kõik nõnda saadavad on, paneb mind igapäevaselt silmama kangakoguseid, mis üsna kergekäeliselt ära visatakse. Ilmselt on tegemist ka minu säästliku ja kokkuhoidliku mõtlemisega, aga no tõesti - nendest saaks ju midagi veel teha:) Aga ega ei tea ju, kuidas ma mõtleks siis, kui ma teaks, et ükskõik kui palju ma kulutan (veidi liialdatud, aga ok), saan ma ju alati uued asjad tellida. Nojah. Mis on aga tore, on see, et ta on niivõrd positiivne - seda ma pean temalt õppima. Selles suhtes, et kui tund on olnud täielik kaos, siis nopib ta üles ned vähesed üksikud positiivsed seigad ja õpilased, kes kaasa töötasid ja toob välja igast tunnist positiivse või siis nii, et kindlasti läheb paremaks ja nad tegelikult ju suudavad küll. Selline - usk õpilastesse ja paremasse tundi. Ärge valesti aru saage, et ta näeb vaid positiivset ja eirab negatiivset - oh ei - positiivse peale mõtlemine on aga ilmselgelt see, mis motiveerib edasi mõtlema ja töötama selle klassiga. Lihtne ja loogiline!

Samuti jõudsin järeldusele, et kui keegi kuskil ütles, et algajad noored õpetajad alguses kooli tööle lähevad, on nad naiivsed ja arvavad, et hakkavad suuresti maailmat ja õpilasi seejuures muutma. Seejärel avastavad, et see ei ole nii suurel määral võimalik ja et see ei toimi nii ning siis tuleb rutiin. No jutt jutuks. Kui aga mõelda selle käsitööõpetaja peale, kellega mina praegu tihedalt kokku puutun, siis peab nentima, et ta on n-ö säilitanud oma "naiivsuse", kuna siiani mõtleb ja loodab ta ning panustab maksimaalselt sellesse, et muuta maailma ja et kõik oleks kõigil perfektne. Seejuures on see veidi ohtlik, kuna hulluks ei tasu ju ka minna ja et kõigile niikuinii ei meeldi - aga tundub, et tema siiani on sinnapoole pürgimas, et see nii ei oleks.

Täna oli 7. klassis üks autismitunnustega poiss. Selliseid on siin üsna palju ja neil kõikidel on oma assistendid - midagi sellist, mida Eesti endale kindlasti mitte lubada ei saa. Tutvustasin siis end ära ja kui õpilasi aitama hakkasin, siis tema juurde minnes, ütles ta mulle, et küll mul on ikka imelik dialekt - ta ei tundu üldse nii sügava puudega, vaid pidi lihtsalt väga otsekohene olema. Nii me siis üritasime arutada ja jõuda selgusele, et see ei olegi ju minu emakeel, aga eks ma tean, mõned õpitud rootsikeeled kõlavad oluliselt rootsikeelelikumalt - nagu haaratakse see õige rootsi keel - mina seda etappi läbinud vist ei ole.

Täna jõudsin aga järeldusele, et just elementaarne viisakus on see, mis Rootsi lastel üsna tugevalt puudub. Ei mingit tervitamist, head aega ütlemist, palun ja aitähhist rääkimata. Puudub lugupidamine ja autoriteet endast vanemate vastu, mis tunduks ju nii... elementaarne, et see on olemas. Jälgisin täna käsitööõpetajat, kes kõikidele õpilastele eraldi klassist lahkudes head aega ütles - vaevalt 1/3 vastasid.... Rääkimata sellest, et õpilane võiks/peaks ju olema see, kes seda esimesena ütleb. Uskumatu, aga nii see on - kust seda aga Eesti lapsed õpivad ja Rootsi lapsed ei õpi?

Kooli koridor

Nüüd õhtul sõitsime aga Gimosse (sama linn, mida gümnaasiumis sai külastatud sõpruskooli raames - maailm on ikka nii väike?). Seal toimus mingi traditsiooniline maskide karneval - eriline ja omane Gimo traditsioon. Päris omanäolisi kosüüme võis sealt leida - eri sündmustest, mis 2011. aastal on toimunud, meelde jäänud. Minu lemmik oli Saabköpare, ehk papist tehtud auto, mille ümber liikub u 20 pilusilmseks tehtud inimest, ehk siis Saabi müümisest. lm oli aga niivõrd uskumatult tuuline, tuisune, külm ja kõle, et head pilti sellest oli täiesti võimatu saada.

Tagasi koju jõudes oli kõigil nii külm, et hakkasime Fika-tama - kohv ja tee pluss külmutatud kaneelirullid, mis maitsesid väga hästi kusjuures. Nüüd sain ka ühe pildi meist kõigist - tekib teil ettekujutus ka nendest inimestest, kelle juures ma elan - päris suur pere teine ja ilmselge naiste ülekaal ühe mehe ees:) 

 

Homme mõtlen küpsetada pererahvale miskit - nad on lihtsalt niivõrd toredad - rullbiskviit läheb vist loosi, aga millise täidisega küll....

PS! Väga paljud väga noored õpilased, pean silmas praegu poisse, on kõrvarõngastatud. Lihtsalt selline tähelepanek või nii:)