3 mars 2012

Suurlinna ja jääkeegli lummuses


Mulle meeldivad sellised nädalad, kus töö-koolikohustused lõpevad kolmapäevaga ning ees on kaks teistsugust päeva ja siis veel kaks puhkepäeva. Selline on parajasti minu nädal, kuna neljapäevase ja reedese päeva sisustasin, või tegelikult sisustati minu eest ära seoses Comeniuse programmi kohustusliku kohtumisega, kus kõik Comeniuse stipendiumi saanud õpetajapraktikal olevad tudengid üle Euroopa kokku said. Toimus see kõik Stockholmis, nii et sai jälle Stockholmi sõidetud – viimase kahe nädala jooksul kaks korda seal juba käinud, nii et nagu juba kerge harjumus!

 
Seltskond oli väga kirev ning huvitav oli kohtuda kõikide nendega, kes kogevad ja näevad samuti Rootsi kooli ja seal õppivaid õpilasi. Arvasin kusjuures, et minu muljed on teistest oluliselt äärmuslikumad, pidades silmas väga suurel määral üsna problemaatilisi, motiveerimatuid ning laisklevaid õpilasi koolis. Minu üllatuseks olid aga pea kõikide praktikantide muljed üsna samad ning me jõudsime ühisele järeldusele, et Rootsi koolisüsteem, mis oli justkui teada tuntud oma kõrge kvaliteedi ja hea süsteemi poolest, on tänaseks saanud müüdiks. 


Mis oli aga eriti šokeeriv, oli see, et no inglise keel eks – mis see siis ikka ära ei ole, see on ju loogiliselt võttes alati ja kogu aeg ühtlaselt suus... OIOIOI, ma olin terve esimese päeva ikka totaalse aju errori küüsis, kuna tõesti, liialdamata alusasin juttu inglise keeles ja lõpetasin jutu rootsi keeles, rääkimata siis igast kolmandast sõnast jutu sees, mis oli ka rootsikeelne. Tõeliselt keeruline oli inglise keelt rääkida, kui olen kogu aeg rootsi keeles üritanud hakkama saada. Mis tundeid see aga minus tekitas? Oleks siis olnud selline tunne, et oi, olgu, inglise keelt ei oska, aga rootsi keel ju perfektne mul, oh ei. Umbes täpselt selliseid tundeid tekitas see olukord, et no pagan, ega ma siis nüüd ju rootsi keelt KAA ei oska ja nüüd ei oska ma enam inglise keelt ka, nii et....:) Ja no ükski Euroopast tulnud paktikant ei osanud rootsi keelt, andes koolis vaid inglise keelt või inglise keeles tunde, nii et vestluskaaslase rootsi keeles mul ei olnud ning minust ei olnud ka väga head inglisekeelset vestluskaaslast nendele! Ajee!



Kahe päeva jooksul olid emotsioonid üsna laes, kui sai ikka ja jälle räägitud sellest, kuidas siin Rootsis on kõikidel õpilastel olemas kõikvõimalikud materjalid, võimalused suurepärase hariduse omandamiseks, aga seda ei väärtustata mitteteps ning entusiasm ning õppimishimu peaaegu puuduvad või on siis väga minimaalsed. Samuti jõudsime ühiselt järeldusele, et õpetajate väärtustamine on samuti pea olematu – elemntaarne viisakus ja lugupidamine õpetaja kui täiskasvanu suhtes. Kõrvalpõikena kohe näide minu kolmapäevasest koolipäevast, kui üks tüdruk kolmandast klassist istus oma õmblusmasina laua taga, tõusis siis püsti, viibutas näpuga minu suunas ja hüüdis üle klassi: „SINA, tule siia, mul on kohe abi vaja, minu masinaga on midagi valesti!“ Olin hämmingus ja vastasin talle: „Kui sa oled otsustanud minuga viisakamalt suhelda, siis ma mõtlen selle peale ja tulen“. Mismõttes nagu – kas on tõesti keeruline kätt tõsta ja oodata, kuni ma tulen – kõik see, millest me käsitööõpetajaga õpilastele tegelikult iga päev räägime – elementaarne viisakus???

Mõeldes veel hetkeks selle sama kolmanda klassi peale, tekib kurb tunne, kui näen, kuidas 7st õpilasest umbes 3 olid aasta alguses jaanuaris, kuidagi hämmastavalt negatiivsed käsitöö õppeainest. Nüüd tundub mulle aga, et negatiivsust on klassis aina enam – miks küll? Ma ei pea silmas praegu minu kui õpetajatööd, vaid pigem positiivsete laste mõjutatavust muutmaks negatiivseks. Miks ei ole nii, et positiivsust tuleb rohkem, vaid on vastupidi? Negatiived poisid käivad klassis ringi, teevad lollusi ja ässitavad vaikselt teiste õpilastega rääkides õpetajale vastu rääkima – ning no need õpilased arvavad ka, et see on naljakas, et oleme kõik koos õpetaja ja käsitöö vastu ja on niivõrd mõjutatavad, et lähevad poiste lollustega kaasa? Olgu – jutt käib üsna ekstreemsest klassist, aga ikkagi... Ja nüüd ongi nii, et 7st õpilasest on üks tüdruk ainuke, kelle puhul on näha, et ta töötab korralikult kaasa ja mis kõige murettekitavam – on need negatiivsed, kes hakavad narrima seda üht positiivset, kuna ta on... positiivne, töötab kaasa ja teeb nii, nagu peaksid KÕIK tegema. Oeh, keeruline jutt ja keeruline olukord, ei miskit muud!

Tagasi aga Stockholmi... Nii nagu sai mainitud, oli väga tore kohtuda eri inimestega üle Euroopa. Jõudsime aga järeldusele, et kahju, et see kohtumine alles nüüd, märtsis toimub, kuna paljud juba lahkuvad ja praktika on läbi saanud. Sisu poolest oli kohtumine – ütleme nii, et kriitiliselt võttes, suhteliselt mõttetu ja aegunud, kuna  esiteks omas kohtumisel räägitud info seda, mida peame praktika jooksul tegema (seda me ju juba kõik teeme ja kohtusime ju enne praktikat ka, et teada saada, mida me peame HAKKAMA tegema – loogiline) ning kuidas oma kodumaad õpilastele tutvustada (seda me ka nagu enam ei tee, kui kõik teavad, kust praktikant tuleb ja praktika on juba poole peal või hoopis peaaegu läbi). Eriti naljakas oligi kusjuures Taavi, Eesti praktikandi olukord, kelle praktika oli läbi saanud veebruari viimasel päeval ning siis räägiti kaks päeva põhimõtteliselt sellest, mida võiksime/peaksime praktikal tegema. Mina ikka müksasin Taavit ja soovitasin tal kõik need asjad läbi proovida – tema, kes sõitis eile Eestisse ja tõmbas praktikale juba joone alla. Naljakas!

 

Stockholmis oleva hosteli, kus ööbisin, leidsin kenasti üles ja see oli selline väike kajut keldrikorrusel – ei aknaid, ei isiklikku toaletti. Aga kõik oli väga kena ja vaid üks öö ja ma olin sellest teadlik, nii et mina jäin rahule. 


Üldiselt pean end kiitma, kuna funktsioneerisin üksinda tegutsedes nende kahe päeva jooksul üsna hästi. Loomulikult tekkis suurlinna tunne, kuna Stockholm tõesti – ON suur linn ja ma oleks tahtnud palju enam näha, aga sain hakkama. Kaart käes ja leidsin kõik kohad kergesti üles, olin igal pool õigeaegselt, planeerisin oma aega hästi ja no – väga hästi läks kõik! (Üsna tihti tundsin end kusjuures täpselt nagu see käsitööõpetaja, kes kontrollib mitu korda asjad üle – arvan, et see käib ka suurlinnas liikumisega kaasa – kas rahakott on ikka olemas, mitmenda perrooni pealt see rong nüüd läks jne jne. Muigasin igatahes endamisi, kui olin umbes 5 korda üle kontrollinud, et jah, just see kell ja seal kohas pean olema). Aga ega ma kogu aeg ka üksinda ei olnud, oh ei:). Rändasime ka seltskonnaga koos päris palju ringi ning mind viidi väga väga vahvatesse second hand poodidesse, kuhu ise tavapäraselt ei ole sattunud – super! Nii palju siis Stockholmist, kuid pikendan oma postitust veelgi, KUNA...

...Eilne reede õhtu ei lõppenud sugugi mitte vaid Uppsalasse tagasi jõudmisega. Nimelt oli korraldatud kõikidele minu kooli õpetajatele ühine vabaajategevus curlingu mängimise näol ja see oli tõesti tõesti tõesti väga väga vahva! Kõrvalepõikena jällegi asjaolu, mis selgus Stockholmis teiste praktikantidega rääkides, et mina olin pea ainuke, kes sai oma mentoriga hästi läbi (olgu, ma elan tema juures ja suhtleme küll enam, aga siiski). Enamik mentoreid ei tunne üldse huvi praktikandi vastu, rääkimata mingitest õpetajate vabaaja koosviibimistest ning praktikandi kaasamisest. Nii ma siis olingi nii rahul oma olukorraga siin põhimõtteliselt täiesti metsas ja asustamata kohas, oma väikse toreda kooliga:)

Naeratus mentoriga:)

Curling ehk kurling ehk jääkeegel– see sama jää peal libisemine, mida kõik kindlasti televiisorist on näinud ja tundub selline mõnus kerge liuglemine. Oioi, kui keeruline see oli, aga õnneks vaid alguses – eks ikka alguses ei saa vedama, pärast pidama:) Jalga antakse sellised spetsiaalsed jalanõud, millest üks libiseb, tein eei libise – kui valid vale jala mille peal seista (selle libiseva), siis oled kohe känsti pikali – reaalselt! Meil oli aga väga väga lõbus ning lõpuks sain isegi MINA ühe kurlingu kera või palli või mis iganes asja sinna õigesse kohta, ringi sisse libistatud. 



Kurling lõppes meil pärast kella 9 õhtul ja siis oli veel suur pidulaud meid ees ootamas, nii et no katsu siis õhtul hilja enam mitte süüa! Nüüd igatahes olen nädal aega üksinda oma mentro majas, kuna nad sõitsid perega põhja suusatama, nii et nüüd ma üksinda nii hilja enam ei söö, ma luban:) Kvaliteetaeg maja ja kahe nahhaalse kassi seltsis alaku!!


5 kommentarer:

  1. Mis on hosteli nimi, kus ööbisid?
    See sinatamine on Rootsis paraku nii tavaline ... mäletan eredalt hetke, kui olime toidupoes ja minuga koos olev isik hüüdis saaliteenindajale, kes oli tükk maad eemal "du där ..." Ja saaliteenindaja sai aru, et see oli talle mõeldud :D
    Aga Rootsi vabakasvatus on tõesti keeruline ... tahaks näha, kui see generatsioon jõuab ülikooli. Sest praegu kiidetakse sealseid üliõpilasi, tuuakse näiteks kui ettevõtlikud jms nad on. Aga nemad on ju sündinud mõni aastakümmend tagasi..
    Igal juhul, lycka till!

    SvaraRadera
    Svar
    1. Nad ise on ka kusjuures sellest aru saanud, et nüüd on lapsed oluliselt hullemaks läinud ja see heaoluühiskonna pool laste kasvatuse ja käitumise mõttes ei ole enam nii kõrgel tasemel. Ütlevad mulle aina uuesti ja uuesti, et ma oleks pidanud tulema siia kümme aastat tagasi, siis oleksin hoopid midagi muud näinud:) Nujah! Aga tack so mycket:)

      Radera
    2. Den här kommentaren har tagits bort av skribenten.

      Radera
  2. Mõnus postitus:)
    Me käisime nv peaaegu kogu perega ehk siis emme-Miku-vanaemaga Keilas ja Aegviidus suusatamas ja oh-oh-oh, see oli ka vahva. Vanaisa oli vahepeal suure seaprae koos soojade kartulite-porgandite valmistamisega hakkama saanud niiet vitsutasime nii mis jaksasime ja pühapäeval pidasime Miku sünnipäeva niiet söögiorgia jätkus:) Tegin krevetipirukat ja see sai maitsev. Palju kallistusi, tahaks sind juba lähedalt näha!

    SvaraRadera
    Svar
    1. Mina samuti ei jõua enam ära oodata Eestimaa pinnale astumist ja sinuga kohtumist:)

      Radera