Klõps-Klõps

Täna oli esimene päev, kui tulin ise bussiga koju ja seda täiesti valgel ajal. Väga tore oli - jalutasin ja võtsin fotoka ja tegin klõps-klõps, nii et teie ka näeksite minu koduteed! Teeots, mida kõndima pean, on isegi liiga lühike, vähemasti tänase maheda ilmaga tundus see küll nii - eks miinus 20 ja tuule ja tuisuga lühendaksin seda maad umbes 5 korda. Soomes elades oli alati nii, et kui ma vähegi kõndida ja maid avastada tahtsin, siis sõitsin mingi maa bussiga ja tulin siis erinevates peatustes enne minu oma bussist maha - nii pikendasin tihti oma kojumineku teekonda. Nüüd on see aga praktiliselt võimatu, kuna kui ma üks või kaks peatust enne oma peatust bussis Stop nupule vajutan, siis väljun lihtsalt paar kilomeetrit enne oma kodu, keset täielikku maanteed, ilma jalakäija ribata, rääkimata eraldi jalakäijate teest. Selline jalutamine mulle ei meeldi ning ilmselgelt ei meeldi see kindlasti ka minu lähedastele, et ma harrastan maanteel niisama libedal ajal kõndida. Nii siis ongi - bussist õiges peatuses maha, paari kiirema jooksusammuga ruttu üle maantee ja siis 200 m õige majani!

 

Ilmselt saab üheks raskeks pähkliks olema neljapäevane 9.klassi tund, kus õpilastel on raskusi klassis püsimise, rahulikult olemise ja kaasatöötamisega. Üsna ekstreemne klass. Sellegipoolest üritan neile õpetada päikesepitsi - eks näis, kas tuleb vähenegi meeldimise raasuke kõne alla, et oldaks valmis seda minuga kaasa tegema. Siin tegeletakse ju sellega, mida õpilane soovib teha ja üldjuhul ei taha õpilane midagi teha (see klass eriti). Nii ma siis valmistasingi tundi ette - leidsin isegi traati, mille oli hajameelselt kõige muu elamisega endale kotti pistnud - tore. Tegin ja tegin ja tegin ja täitsa palju aega võttis. Isiklikult olen aga ikka veel üsna suures vaimustuses sellest, nii et tore oli üsna kaua soiku jäänud tehnikaga jälle tegeleda. 

Siin ka veel paar pilti minu koolikesest - väike armas ühekorruseline majake, tegelikult kaks maja - jooksmist kahe maja vahel - mõned asjad ei muutu ikka kunagi!

Aaaa ja kassidest veel nii palju, et ma tõesti ei suuda iga kord kui toast väljas, ust kinni tõmmata. Nii tulingi siis täna mingi hetk oma tuppa, istusin arvuti taga ja kuulen mingit nurrumist - uks oli lahti ja seega mõtlesin, et küll kassid on kuskil väljas ja nurruvad vms. Vaatasin voodi peale ka ja ei olnud seal miskit. Tõusin siis püsti ja täiesti kogemata silmasin kassi üht kõrva - ta mitte ei olnud roninud minu teki alla vaid minu padja alla ning tal oli seal eriti mõnus olla. Oh isver - no on susserdis:) 

 

Täiesti müstiline - ei juhtunud täna koolis eriti miskit, süüa ka miskit omapärast ei pakutud ja... ongi päevaga ühele poole saadud. Kas see tähendab siis nüüd seda, et aeg hakkab justkui kiiremini liikuma? Senini tunnen küll justkui aeg seisaks ja masside viisi infot jõuab minuni - poolteist nädalat koha peal - tunne nagu vähemalt poolteise kuu pikkune aeg on selja taha jäänud. Mis saab edasi?