Jaaaaa karistuseks on: Kristiin!

 

Tekitab võib-olla küsimusi, miks mu postitusel selline pealkiri on ning päeva pildiks kena kuradikese pilt on, AGA:

Nimelt, nagu ma eile kirjutasin, oli täna siis see minu tähelend, kus minu missiooniks oli 8. klassi õpilastele heegeldamist õpetada. Tunduks ju justkui normaalne teema ja vastuvõetav ja no... loomulik asjade käik, et teemaks on heegeldamine ja nii see ka on. 

Mina tegelesin nimelt kolme neiuga, kes pidid tooma Ewale (käsitööõpetaja) teisipäeval pildi, mida kangatrükiks valmis seada tänaseks. Otseloomulikult nad seda EI teinud, nii et siis ometigi pidid nad ju millegagi tunnis tegelema ja nad teadsid seda väga hästi, et kui pilti ei ole, siis ei saa ka ju miskit trükkida. Ewa juhatas tunni sisse ja kui tüdrukud said aru, et nad ikkagi peavad miskit tegema ("üllatus üllatus"), siis kutsuti umbes ming heegelnõelte ja lõngaga välja. Mind vaadati konkreetselt nagu väikest vastikut tüütut nõida, kes ilmub välja oma nõmeda viamustusega heegeldamise vastu. See tundus tõesti nii - mina olingi suure tähega Karistus nende jaoks, et nad pilti Ewale ei toonud. 

See õpetamine oli täis igatahes kõikvõimalikku passiivsust ja negatiivsust. Keegi neist ei olnud heegeldamisest midagi varem kuulnud (kordan: 8.klass - tundub veidi müstilisena). Andes neiudele heegelnõelad kätte, küsis üks neist, et kus teine varras on. "Ei kullakene, siin vaid üht vaja, selle asja nimi on heegeldamine". Kui teised (poisid ja veel mõned neiud, kellel oli õmblustöö teada) nägid, mida me umbes tegema hakkasime, ütles üks poiss: "Issand, mis asja te tegema hakkate - ma küll ei tea üldse, mis asi see on, aga tundub üli igav". (ja mina naeratasin selle peale:)) Igatahes - kolmest neiust üks viskas kohe heegelnõela käest ja ujus minema kuhugile midagi muud tegema, loe: mitte midagi tegema. Teine neiu puikles ikka korralikult vastu ning järgnev töö oli umbes sellises suhtes: 2 minutit heegeldust, 20 minutit tualetis käimist ja telefoniga sõnumite saatmist. Kolmas neiu (oh tänu Jumalale) suutis hoida n-ö lippu kõrgel, kuna ta sai asjale täitsa pihta, ütles küll et igav, aga tegi ja täitsa hästi tegi. Mida aga see hästi tegemine endast kujutas? Arvasin ja lootsin ja tõesti mõtlesin, et jõutakse kuhugile, aga hästi tegemine tänasest 8.klassi tunnis oli see, et terve kaks tundi õpiti ahelsilmuse heegeldamist, mille kolmest üks neiu sai selgeks ja isegi tegi vau vau kolm käepaela (mis ilmselgelt liikusid juba tehes mõnesse kujutletavasse kooli prügikasti).

Mida ma sellest kõigest arvan? Tunded ja mõtted olid umbes sellised täna et... Ma küll panustan edasi nii nagu ma panustan, aga ma ju lähen niikuinii Eestisse tagasi ja nad ei hakka niikuinii kunagi kuduma ja heegeldama, nii et jah... 8. klassis, kui noortel siin NIIKUINII puudub huvi ja isu ükskõik mille järele, siis anda neile esimest korda heegelnõel või vardad kätte - no üllatus üllatus, et neile see ei meeldi. Veidi hilja on alustada sellise asjaga (aga noh, ega muidu ju ei jõutakski selleni ja oleks asi ants). Igatahes olen enam kui kindel, et järgmiseks nädalaks on nad pildi trükkimiseks õpetajale toonud, kuna sellist trahvi ja karistust nagu mina ja heegelnõel täna olin, nad vaevalt enam kogeda tahavad:) Great success!

Mis siis veel peale selle "toreda toreda" suhtumise uute igavate tehnikate vastu... Aaa - õpilased kirjutavad eks peale igat käsitöö tundi kokkuvõtte, mida teinud on, kuidas läks jne jne. Vaadates ja lugedes neid vihikuid pärast, siis nagu - appi?? Ma saan aru, et tegemist võib-olla ei ole sellise väga ametliku vihikuga, mis on sul endal ja kaasas ja mille sees olevad kodutööd ja nende välismus loevad (siin vist ei olegi kuskil selliseid vihikuid), aga nagu... Oskus kirjutada kahe joone piires, korralikult ja normaalselt, tundub olevat mission impossible. Tegemist on tõeliselt kohutavate käekirjadega, mis liiguvad igas erinevas suunas ja suuruses. Tekib küsimus, et...miks?

Loomulikult ei saa üle ega ümber sellest metsikutes metsikutes kogustes mobiilidega mängimisest. Ma tõesti ei saa ega oska öelda, kuidas on olukord Eestis, kuid eks see täiesti erinev ei saa ilmselgelt olla. Möödun õpilastest koridoris ning seal on KAS: kaklus, karjumine või suuremal määral mobiilidega mängimine. Kõigil konkreetsed nutitelefonid käes (ei ole vist enam üllatus) ning mängivad. Tegelikult ei ole tegemist KAS tegevustega, vaid et sedak õike on koridorides ja kogu aeg ja samal ajal. Kurb, et omavahel ei... suhelda niisama, rääkimata kooliasjadest - enamikul silmad krõllis ja nina telefonis. Ja nii ongi?

  

Šokolaadi-apelsini kook on valminud ja ootab oma söögitundi külmikus - tundus, et õnnestus, aga eks ole seda näha testijate nägudest! Ahjus nägi küll kook väga väga hea välja ja kerkis meeletult. Ma tahan ka endale sellist asju, mis asub kõrgemalt kui see, et ma pean kummardama - siin on nii ja see on niivõrd mugav ja hea!

Ilm on täna juba krõbedam, aga maa näitab vaid külmumise märke, taevast ei miskit lund - see vähene, mis tuli, jäi ka puudele peatuma. Iseenesest kena.