Täna sain Eestimaalt oma esimese paki:) Nii tore on pakki saada, justkui nagu väikse lapse kuuse all istumise tunne tuleb peale (tegelikult ka suure lapse kuuse all istumise tunne). Jõulutunne igatahes. Pakike minu kallitelt emalt ja Reedalt, kes on jätkuvalt pakkimisoskuste top tipus. Tõesti - avan paki ja näen, kuivõrd millimeetri täpssusega on kõik, mis sinna pakki pidi minema, ära sätitud just nii nagu peab. Ma olen nii õnnelik - ükskõik mis sisu üle, aga õnnelik - loomulikult tõstavad mu suunurki veelgi Eesti parimad maiustused, kamajahu ja riisipuder - hipp hipp hurraa! Rääkimata ise suvel valmistatud õuna-piparmündi moosist! Täiesti uskumatu, kuivõrd palju armsaid asju võib ühte pealtnäha mite nii väga suurde pakki ära mahtuda. Vaaat et ei raatsigi midagi eriti hävitama hakata - kõik delikatessid asjad koos! Säästja ja kokkuhoidja nagu ma olen:)
Täna läks 5. ja 3. klassiga kenasti. 5. klassiga õmbleme aplikatsiooniga patja ning kõik liiguvad oma kiirusega edasi, nii et ühtset teemat tänasel tunnil ei olnud. Kurb on aga see, et käärid võivad minna isegi vaat et nii suureks, et kui esimene nopenäpp oma padja valmis saab, ei ole veel viimane looder alustanudki. Kuidas lahendada auguke? Hakkan nendega ilmselt kuduma:)
3. klassis, kus püüeldakse õmblemise juhilubade saamise suunas, sattusin ma täna pihipinki. "Kas sul lapsi on?" "Kui vana sa oled?" "Kas sul mees on?" "Mis ta nimi on?" See on nii naljakas, kui väiksed lapsed äärmise otsekohesusega selliseid küsimusi tulistavad. Õmblemine läks iseeneesest hästi - õmbleme praegu paberi peal, ilma niidita erineviad kujuneid, küll kaari, küll nurki. Paljud on ülimas vaimustuses, vähesed täielikus igavuses, vingudes igal sammul "Tahan tagasi puukäsitöösse!". (see siis poolaastate kaupa - sama grupp lõpetas sügisel just puutöö ja on alustanud nüüd tekstiiliga, teistel vastupidi). Üldjuhul tuleb kahjuks ikka kord kaks nädalas laste poolt jutuks see, et kui palju toredam ja parem ja huvitavam on puutöö ja kui tore on puutöö õpetaja. Kurb, et nii räägitakse ja veel kõvasti - teine õpetaja peab iga nädal kuulama, kuidas keegi ei taha olla siin. Jällegi - laste üüratu otsekohesus....
Kalli tädi Enekese käest sain aga esimese postkaardi - imearmsad kassid (jätkuvalt teemas) jälgivad mind nüüd iga kel siit laua pealt, ka siis kui päris kassid parajasti ei jälgi!
Homme üritan ühele kapriissele 9. klassi neiule hargipitsi õpetada - huvitav, kuidas ometi peaks see välja nägema? Seniks ka veel minu enda poolt üks lillepitsi üritus, lootmaks, et äkki 8. klassi õpilasi see paelub....
Kusjuures, meil lubati nüüd ka mingit tohutut lumepaketti, nii 20-30 cm, nii et äkki jõuab nüüd lumekest ka siia minu juurde! Mitte et ma tahaks. Tänase hommikuni olid ilmad lihtsalt surepärased, -3 kuni -5 kraadi ja just täpselt nii palju lund, et ei mingeid hangesid ning temperatuuri täpselt nii palju, et ei mingit solki ja lörsti - supper. Kui aga lumelisa siis lumelisa. Pereisa igatahes palvetab ja loodan, et ööga sajab nii palju lund maha, et ei peaks homme tööle minema - tal ei läinud vist täna kõige paremini.
Inga kommentarer:
Skicka en kommentar