Mis sai tehtud, mis jäi tegemata?

Mõtlesin, et kogun kokku kõik vaheaja jooksul juhtunud sündmused ja kirjutan siis siin pikalt ja laialt oma seiklustest, aga avastasin nüüd, et ma ei olegi nagu suurt miskit palju teinud vaheaja jooksul - tüüpiline kas pole? Vähemasti ei miskit kasulikku, mida vaimusilmis mõtlesin, et äkki ikka suudan teha - vastus on - ei suutnud:) Aga ma ei põe - veeel.....

Ei saa aga mainimata jätta, et midagi ma lisaks vastlakuklite valmistamisele siiski tegin - nimelt käisime käsitööõpetaja Ewaga Stockholmist Nordiska Museumi külastusel. See päev oli ilma poolest nädala koledaim, kuid sobis muuseumi sisevaatlusteks suurepäraselt.  Päev algas varakult ning järjekordselt üsna tüüpiliselt - selle all silmas pidades järjekordselt Murphy seadust, ET kui on vaja olla kuskil kindlas kohas mingil kindlal kellaajal, siis peab kindlasti juhtuma midagi, et see õigesse kohta jõudmine parajalt võimatuks muutuks...

Ilm oli nimelt väga mittemidagiütlev kolmapäeva varahommikul - vihma isegi sadas ja pilved liikusid nii nii madalalt. Kuidas muutus minu Uppsala sõit ja rongile õigeks ajaks jõudmine võimatuks? Kas ma magasin sisse? Eip, õnneks mitte. Kas ma jäin bussist maha? Eip, õnneks mitte. Kas buss ei tulnud? Eip, õnneks mitte. KÜLL aga sõitis buss vaid Uppsala linna algusesse (kesklinna umbes 30 minutit jalgsi), jäi seal siis seisma ja teatas rõõmsasti, et ükski buss enam edasi ei liigu, kuna mahasadanud vihm on tekitanud tohutu paksu musta klaasja jääkihi teedele ning ohutuse mõtteis on kõik liinid seisma jäetud. Hästi hästi hästi, mõtlesin mina, isegi vist muigasin omaette ja mõtlesin, et mis paganama asi see selline on, et miks just minuga ja miks just täna ja miks see rong juba 20 minuti pärast läheb...

Helistasin siis kibekähku Ewale, KES õnneks oli autos ning kelle tütar oli teda ka just rongijaama viimas. Tulemus: mulle tuldi järele juhheiii ja me jõudsime täpipealt õigeks ajaks õigele rongile! Lõpp hea kõik hea. Loomulikult oleks ma ju ka võinud lihtsalt kõndima või jooksma hakata linna poole, aga ma ei usu, et see väga hea mõte oleks olnud! Igatahes oli hommik toredasti alanud. Mõtlesime Ewaga juba, et oh mis siis järgmiseks? Järgmiseks tulid aga õnneks vaid positiivsed elamused. 

Plaane oli mitmeid ühte päeva mahutatud, lisaks Nordiska Museumile. Kuna aga külastatav muuseum oli nii suur ja lai ja huvitav oma erinevate näituste poolest, siis avastasime suure üllatusena end üsna pea pärastlõunast, kui kell oli juba 3 ja me olime üle viie tunni muuseumis ringi kolanud. Oh isver - kas tõesti nii kaua, olime hämmingus... Aga tõesti oli palju, mida vaadata - käsitöönäitus, mille pärast olime kõige enam muuseumisse tulnud, siis ka igasugu teisi näitusi, Rootsi traditsioonidest (suurepärane rootsi keelt õppivatele õpilastele, mõtlesin mina), moest läbi viimase 300 aasta (jätkuvalt väga väga põnev), mööblist läbi aegade, sisekujundusest ja veel mitmeid mitmeid väiksemaid näitusi. 

Tõesti oli huvitav ning nagu me üksteisele kogu aeg kordasime ja kiitsime üksteise seltskonda, et küll oli ikka tore, et me ei olnud muuseumis mõne niisama tuttava või peikaga, kelle kuklasse hingamist oleks tunda olnud, kui mõnd näitust liialt kauaks vaatlema oleks jäädud. Igatahes - täielikult korda läinud päev:)

Mis oli veel väga vahva, oli see, et meile anti muuseumikülastuseks kõrvaklapid pähe, nii et saime ise valida, millise näituse juurde tahtsime juttu ka kuulata. Kartsin alguses, et ei mõika nii hästi rootsi keelt, aga sain täitsa aru (jeeee), rääkisid minu jaoks üsna selgelt ja piisavalt aeglaselt. Jumal tänatud, et ma lätt svenska (lihtsat rootsi keelt) ei võtnud! Ewa küsis loomulikult kohe, kas neil eesti keeles seda tuuri ka on (loogiline ju, et ei ole) ja selle peale pakuti mulle vene keelset tuuri. Vastasin monotoonselt ei aitäh.

Kõrvalepõikena üks huvitav tähelepanek minu käsitööõpetajast Ewat. Ta on selles suhtes väga sarnane minuga, või pigem, mina olen sarnane temaga, kuna paljud muigavad, kui ma näiteks autot lukustades ütlen endale kõva häälega, et panin auto lukku, muidu hakkan hiljem lihtsalt kahtlema ja mõtlema, et kas ikka sulgesin uksed eks... Äärmuslikuma näitena võin nüüd välja tuua just tema, kellel on veidi vanem auto ning igat ust vaja eks käsitsi sulgeda. Kui ta on selle ära teinud, siis käib ta vähemalt kolm kord ümber auto, katsudes iga kord kõiki uksi ja igat ust katsudes ütleb endale kõva häälega, eks lukustasin, lukustasin...  See jutt ei ole üldse halvasti mõeldud, vaid pigem tõmbasin paralleele endaga, kuigi jahh... kolm korda ümber auto on ikka vist veidi liiga palju - põnev on teda lihtsalt kõrvalt siis nõnda jälgida:) Sama asi on käsitöö klassiga, kus kõik asjad on eri võtmetega lukustatud eks. Ja siis pärast iga tundi, vahetunnile minnes, käib ta läbi kõik kapid ja ütleb endale, et need uksed on lukus, pluss klassi välisuks, mida ta tõmbab mitu mitu korda enda poole, kindlustamaks teadmise, et see ON LUKUS:) Äkki ma olen ka tulevikus selline...:P?

TÄna mõtlesin selle peale, millised on vaheaja plussid ja miinused... Teadmine, et vaheaeg on kohe kohe tulemas, tekitab sellise tunde, et appi ma ei suuda enam koolis õpetada ja töötada, nii tahaks juba vaheaega. Siis tuleb vaheaeg - kaua oodatud vaheaeg, kus ära tegemist vajavate lubaduste nimekiri on pikk pikk ja lai ning tundub, justkui nagu järgnevad 7 päeva on kõikse kauakestvad ja justkui piisavad kõikide mõeldud tegevuste tegemiseks. Tulemuseks on loomulikult paras looderdamine ja aja surnuks löömine, ehk siis aja maha võtmine - õige kah ju. Mida toob aga vaheaja lõpp? Sellise tunde, et oli seda nüüd siis nüüd vaja, seda vaheaega... Väga väga raske on end jälle käima tõmmata ja hakata tulemuselikult tööle, kui on nädal aega eelneva töönädalate jooksul väljakujundatud üsna kiire ja hästi toimiv töötempo lihtsalt maha tõmmatud ja seisma jäetud.... Arutasime seda mõtet täna pereemaga ka, kes on ju ka õpetaja ning ta nõustus minuga täpselt ja ütles, et ta pigem puhkaks võib-olla isegi suvel rohkem kui teeks kevadel ja sügisel nädalase pausi - see on justkui nagu veidi narritamise asi - ahhaa, tunned et puhkad? Sõrmenips ja läbi see ongi ning rüga siis ikka jälle edasi...

Ilmselt ei ole minu blogi esimene koht, kust võib saada infot selle kohta, et Rootsi kuningapere on printsessi võrra rikkamaks saanud - Estelle Silvia Ewa Mary!! Rootslased on siin üsna kriitilised selle esimese nime üle, küll aga võib sellest väljakujuneda uus populaarseim nimi. Iga päev kirjutatakse aga pikalt ja laialt lehtedes kuningapere elust - see ikka ju ütlemata suur sündmus Rootsi jaoks. Kui vaid see vastsündinu teaks, kui kuulus ta juba praegu on ning milline elu teda ees on ootamas... 

Nüüd tõmban aga oma postitusele ja sellega ka vaheajale kriipsu peale. Luban aga, et järgmine postitus tuleb varsti, mitte järgmise vaheajaga koos:)